Mis nüüd?

Nüüd on nii, et lähen elan korra ka Luxembourgis. Ja et need muljed Prantsusmaa omadega sassi ei läheks, saab minu sealsetel tegemistel silma peal hoida aadressil luksuslik.blogspot.com. Ma vähemalt esialgu loodan, et ma ka ilma Tõnni taganttorkimiseta sinna paar korda kuus mingit sisu toota suudan. Eks näeme :)

Taaskohanemisest veel

Tõnni muljete jätkuks pean ütlema, et tõepoolest oli meeldiv tõdeda, et "nagu polekski ära olnud". Võib-olla oskasime nn taaskohanemisšokist teadlikena seda ka veidi ennetada ja eks suvisesse suvepuhkuserütmi- ehk rütmitusse saabumisel oli ka oma osa. Siiski, kuna kool loengute mõttes lõppes juba mais, kippus mõistlikuma tegevuse puudumisest juuni lõpuks teatav mõttenüristus tekkima, aga see juba vaikselt leeveneb. Vähemalt mina saan nüüd mõnda aega oma ajurakke veidi töötegemisega harjutada ja Tõnngi tegeleb tööotsingutega. Peaaegu mõistlikud inimesed vahelduseks :)

Ja kogu vahetusejärgne asjaajamine on nüüdseks ka lõppenud. Või tähendab, ma väga loodan, et minu ülikoolist eelmisel nädalal lõpuks ometi posti pandud õppetulemused tähtajaks TÜ vastavate instantsideni jõuavad... Samas sain tänu tulemuste tagaajamisele ka veenduda, et minu esialgne hirm, et mõni nädalat pärast Eestisse naasmist enam ühtki korralikku lauset moodustada ei suuda, oli veidi liialdatud. Kui detsembris oma taotluse kaotsimineku pärast ülikooli helistama pidin, võtsin ikka vähemalt nädal aega hoogu ja kirjutasin jutu enne valmis. Nüüd kui õppetulemuste hilinemise pärast prouadega ühendust tuli võtta, polnud küsimust, kas saadan meili või helistan. Tõsi, meili oleksin vist augustini oodanud ka :) Aga endalegi üllatuseks oli täitsa valutu ja tulemusrikas kõne.

Kuu ajaga oleme taasleidnud ka valdava osa sellest, mille järele ära olles igatsesime:

* Enamik sõpru, on uuesti ära nähtud ja muljed vahetatud. Kahjuks veel mitte kõik: suvi ju ja nüüd on teised mööda ilma laiali :)

* Nagu Tõnn juba kirjutas, tantsis tema rahvatantsu juba mõni päev pärast Tallinnas maandumist. Ka mina pääsesin nädal hiljem Tuljakut tantsima.

* Kulinaarsed igatsused leevendatud. Ematehtud leib, alekoki kali ja suvine grill nagunii, aga näiteks esimese kolme nädalaga olin kolm korda Steffanis käinud.

* Korralikku sauna oleme juba ka mõned head korrad saanud. Paljalt, haa.

* Rulluisutanud oleme juba ka. Siinkirjutajal on muide alates eilsest riiulil Audru meistri karikas. Konkurentsi kohta pole viisakas küsida :P

* Internet. Ma ei tee nalja, kusjuures. Maal trepil istudes sirtsude sirina saatel tööasju guugeldada on hoopis teine tera, kui Tõnni ühikas pöialt hoida, et täna veidi netti antaks...

* Paljajalu murul käimine ja oma maasikad ja mets ja meri ja... agrofitness :D Terminitutvustuse eest lähevad tänusõnad Valgevenest pärit Sergeyle. Aga põhimõtteliselt ikka see... päike ja heinamaa. Jätkuvalt on mõnus.

Kuu Eestis

Oleme nüüd juba kuu aega Eestis tagasi olnud, ning seega pole midagi konnakoivateemalist kirjutada olnud. Ent kuna pool aastat Prantsusmaal paneb nii mõnelegi asjale Eestis teise pilguga vaatama, siis midagi võiks siiski öelda. Nagu Tallinna Ülikooli Erasmuse koordinaator ütles - taaskohanemise periood võib olla veel palju pikem ja vaevarikkam kui välisriigis kohanemise periood. Augusti lõpus on Tallinna Ülikoolis ka taaskohanemise seminar - selle peale naerab Merike kõva häälega, kuna tunneb ennast kindlasti juba ammu taaskohanenuna. Ega ma ka ennast enam Eestis võõrana ei tunne. Suvine tegevusetus on pigem see, mis masendab.

Prantsusmaalt Kadrinasse jõudnuna tormasin ma kohe ülejärgmisel päeval Meeste Tantsupeo proovi ning juba sama nädala lõpus tantsisin koos 3000 Eesti mehega, nagu oleksin minagi terve viimase aasta neid tantse õppinud. Ning tegelikult õppisin ju ka - Youtube'i videotest! Ikka väga naljakas oli esimest korda päris inimestega koos tantsida, kui siiani olin harjutanud üksinda ekraani ees. Pilgud paremale ja vasakule - jah, teised teevadki sama, mis mina. Kõik on paigas! Siin tuleb tänu avaldada vaid Tarvanpää Vilistlasrühmale, kes pool aastat mulle "kohta hoidsid", ning ei lasknud mul kogeda tantsupeo tribüünilt vaatamise kurbust.

Natuke toidukogemustest. Mäletan, millise õhinaga läksin Prantsusmaalt kojujõudnuna Kadrina Konsumisse: seal on ju must leib.. ja kali .. ja eesti õlu.. Ent sellega rõõm enam-vähem piirduski. Millegipärast kujutasin ette, et vahepeal on müügile tulnud musttuhat uut ja põnevat toiduainet, aga ei. Enamuses ikka sama vana kraam. Mõned uued ja huvitavad toidukaubad olen siiski leidnud. Näiteks: RC Cola, Saib, Aura Fruit sidrunimahlaga, A Le Coq Premium Extra ja muidugi taasavastatud ning suvel ohtralt tarbitud šašlõkk.

Rõõmuga panime tähele, et siin on poelettidel ka mõningaid prantsuse toiduaineid. Ent mitte-nii-suure rõõmuga panime tähele, et nende hinnad on astronoomilised. Näiteks Coeur de Lion'i camembert juust, mis prantsusmaal maksis veidi alla 2 EUR (30 EEK) maksis Solarise keskuses 75 krooni. Naturaalne puuviljasiider, mille klaasiga Merikest Prantsusmaal küllalt tihti  näha võis, maksab siin samuti vähemalt 3x rohkem. 75 krooni 1,5 EUR (23 EEK) asemel. Tundub, et tuleb suu siidrist puhtaks pühkida. Üldse tundub siinne alkokarastusjoogiturg üleni keemiat täis (kui õlu välja arvata). Kurb, et eestlased ennast niimoodi mürgitavad.

Prantsuse keelega on minu suhted jäänud küllaltki kaugeks, kuid usun, et võtan peagi asja jälle kätte. Merike on küll raamatuid lugenud ning Facebookis inimestele kirjutanud, ent minu praktika piirdub paari Skype'i vestlusega. Ahjaa... selleks, et me prantsuse keelest päris ei võõrduks, otsustasime Merikesega seda igal neljapäeval omavahel rääkida. Eelmine neljapäev tuli see õnneks meelde alles õhtul, ning tervet päeva keelt väänama ei pidanud :) Aga praktikat oleks tegelikult vaja.

Täna hommikul, kui magasin veel Rennati sünnipäeva järgset õndsat und, äratas Merike mind kell 10 oma telefonikõnega - Maiwenn ja Oliver, kelle juures me Pariisis sofasurfasime, tulevad augustis Eestisse! Ju ei olnudki nende ohh ja ahh Eesti turismibrošüürist looduspilte vaadates viisakas liialdus. Ja selles olen ma kindel, et loodusesse tuleb nendega kindlasti minna. Olen aru saanud, et pigem ülelinnastunud lääneeurooplaste jaoks on meie maapiirkonnad ja metsad midagi täiesti ennenägematut. Ning ehk suudan tulevast Maiwenni ja Oliveri külastusest ammutada energiat ka keeleõpingute jätkamiseks.

Tagasiteel Genfis

Lennupiletid tagasi koju olid ostetud algusega Genfist ning juba jaanuaris Prantsusmaale sõites otsustasime tagasi tulles veidi pikemalt kui tunnikese Genfis peatuda. Samas kuulsime oma kojusõidu trajektoorist rääkides ikka ja jälle, et mis sinna ikka minna, nii väike linn ja vaadata pole seal eriti midagi... Vale puha! Kokkuvõttes olime Genfis laupäeva õhtust esmaspäeva lõunani ja sellegipoolest jäid päris mitmed huvipakkuvad kohad käimata-nägemata. Aga üht-teist ikka tegime ka.

Näiteks veetsime suurema osa ajast kohalikus punaste laternate piirkonnas - nimelt asus Birute korter sellisel tänaval, kus juba vara hommikul napis riides neiud seinu toetasid. Pildilolev Sex Center, mida pildistades Tõnn preilide käest peaaegu tappa pidi saama, asus just meie trepikoja kõrval.

Laupäevaõhtusel linnaga tutvumise jalutuskäigul nägime rannapromenaadil toimuvat rulluisudiskot. Mõned võtsid asja ikka eriti tõsiselt:

Taolisi joogiveepurskkaeve on muide Genfis peaaegu igal tänavanurgal. Tõenäoliselt tuleb sealt umbes samasugust alpi mineraalvett, mida ühes teatud roosa sildiga pudelis osta saab ;)

Tore võimalus Genfi ja ümbruskonda avastada on rendirattad, mida saab neljaks tunniks täitsa tasuta. Nii viiski Birute meid pühapäeval rattasõidule mööda järvekallast, sihtpunktiks väike Nyoni linn, kuhu olevat umbes kümme kilomeetrit.

Rattad olid head ja rattateed korralikud, nii et ei saanudki aru, et tegelikult oli hoopis 23 km üks suund :) Tagasitulek oli trahvihirmus küll veidi rallim kui minek, neli tundi hakkas täis tiksuma, aga sellegipoolest leidsime aega ka näiteks sellist iseteeninduslillemüüki uudistada:

Paar meetrit eemal oli ka rahakogumiskarp ja hinnakiri. Üks õis oli 1 frank (0.65 eurosenti).

Pühapäeva õhtul läksime vihmast hoolimata jalutama, lootuses muuhulgas näha ka ÜRO peakorterit, mida kuuldavasti Genfis vaatamas käiakse. Teadsime enam-vähem suunda, aga kaart ununes esikukapile ja vihma ka sadas, seega jõudsime lähedalt vaadata vaid patendiameti hoonet :P

Aga otseses mõttes kõige silmapaistvam vaatamisväärsus Genfis on siiski too purskkaev, mis pea kõikjale ära paistab. Sellegipoolest pidime esmaspäeva hommikul lähedalt uurima minema, kuidas see vesi siis ka purskab.

Viimased päevad Lyonis

Oleme Merikesega mõlemad nüüd juba paar päeva Eestis tagasi olnud, ent ilmselt on need muljed veel liiga värsked, et siinsele olukorrale praegu karmi hinanngut anda :) Seega räägiksin esmalt meie viimastest päevadest Prantsusmaal.

Ühikast välja pidin kolima juba reedel, kuna laupäeval ei oleks olnud kedagi, kes mu toa üle vaatab. Väljakolimine on ebamugav ikka mitmel põhjusel... Esiteks, toa tühjaks tegemine. Taas pidin riiulist välja võtma need "tähtsad" paberipatakad, mis meile siia jõudes pangast või koolist pihku pisteti. Sauhh ja prügikasti. Tuletas meelde, kui mõttetu nende paberipatakate allkirjastamine alguses tundus... Pank nimega BNP Paribas peaks tõepoolest õppima loodust ja paberit säästma... pole ju normaalne ka see, et iga sinu kontole tehtud ülekande kohta potsatab postkasti sellest teatav paberkiri.

Enda ilusad oranžid nõud ja noad-kahvlid jätsin all korrusel elavatele Hiina tüdrukutele ja prantslasele Teddyle... Ikka parem kui ära visata. Ja kurb on see, et täiesti kasutuskõlbulikku kraami oli juunikuu alguses ühika prügikastides päris palju... Sügisel aga kolivad sisse uued elanikud, kes siis kõiki potte-panne-taldrikuid poest otsima lähevad.

Teine ebameeldiv punkt väljakolimise juures: toa ülevaatus. Kokkuvõttes rassisin koristada hommikul 10st kuni kella 15ni - selleks ajaks oli kokku lepitud toa ülevaatus. Sõbralik koristajatädi koputas mu uksele juba kella 11 ajal ning küsis, et äkki mul oleks vaja puhastusvahendeid. Muidugi oli vaja! Kahjuks andis tädi mõista ka, et peaksin ukselt eemaldama ka eelmise elaniku jäetud liimiplekid. Need plekid tulid maha küll koos uksevärviga, ent koristaja ütles, et pole hullu. Et värvivad hiljem ukse üle. Aga mis kõige parem... kuna koristajatädi mind juba kell 11 tööhoos nägi, siis kell 14.45 andis ta mulle vajaliku allkirja isegi ilma mu tuppa vaatamata!

Kolmas probleem: üleliigne toit. Üritasin küll viimasel nädalal võimalikult efektiifselt toidukraami hävitada, ent väljakolimise hommikul oli mul ikkagi järgi liiga palju.... Pakk rõõska koort, 500g kebabiliha, kurk, paprika, pool purki moosi, müsli põhi, veidi spagette, kamapaki lõpp, kolm muna... Lõpuks "lahendasin" probleemi nii, et tegin hommikusöögiks kamajahuga pannkooke, mida sõin moosiga. Lõunaks aga sõin liha koos kurgi ja paprikaga... Kõike ei õnnestunud ikka ära hävitada. Kui küsisin ühikanaabrist prantslase käest, et ehk võin pisut toitu talle jätta, soovitas ta mul selle viia Lyoni teise otsa vaeste organisatsioonile! Soolatopsi ja poole paki spagettide pärast küll nii kaugele ei lähe. Järele mõeldes saan tema vastuseisust siiski aru, kuna tegu on tüübiga, keda olin näinud söömas vaid mikroahjus valmistatud pitsat.

Sellega piirdusid väljakolimise rasked küljed ning võisin asuda meediva külje juurde - võtmete üleandmine ning garantiiraha tagasisaamine. Ning ligi 300 eurot rikkamana saingi suunduda oma 20kilose kohvriga läbi linna Mari poole. Mul on jube hea meel, et Mari oli nõus mulle ja Merikesele reede õhtul öömaja pakkuma, kuigi tal parajasti teised külalised olid. Kuna mari külaline oli Eestist kaasa toonud musta leiba, kalja ja astelpajulikööri, siis saime väikse "teaseri" - et mis meid Eestisse jõudes ees ootab :)

Enne Lyonist lahkumist jõudsime käia veel konsulaarpäevade avamisel - see on umbes nagu "mini-expo", kus Lyoni keskvälakul on paljudel riikidel tutvustav telk. Merili, kes töötab Eesti konsulaadis, helistas mulle reede lõunal ning ütles, et kui ilusti riidesse panna, siis saab ta meile avamiseks kutsed anda. Selleks ajaks olin ma oma pidulikud kingad paraku kilode kokkuhoiu nimel prügikasti visanud, ent õnneks olid kingad prügikastis alles ka pärast telefonikõnet. Ning saimegi minna kutsega erinevaid riike, sööki ja jooki nautima. Eesti telk oli kahjuks üsna väike ja sööki seal ei pakutud. Aga lubati, et järgmine aaasta, kui Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, tuleb telk suurem.

Laupäeva lõunal suundusime edasi juba Genfi, et sealt siis esmaspäeval Riias ümberistumisega Tallinnasse jõuda. Ööbimiseks kasutasime taas CouchSurfingut, ent sellega kaasnesid ka tavapärased probleemid. Reede õhtuks ei olnud me veel endale majutajat leidnud ning ei jäänud taas muud üle kui hädaabi-foorumisse kirjutada. Selle peale vastaski üks Leedu tüdruk juba samal õhtul, et võtab meid hea meelega enda juurde. Ning meie reisiplaan oli päästetud. Genfist aga täpsemalt juba järgmises postituses.

Illegaalne ekspeditsioon

Kuna oleme juba Genfis ja Cannes´i-Nice´i reisist omajagu aega juba möödas, loobun vähemalt esialgu meie Cote d’Azuri seikluste jutustamisest - vaadake parem pilte, nende link on nüüd ka üleval - ja räägin hoopis alternatiivturismist Saint-Etienne’i moodi.

Üle-eelmisel nädalal käisime taas ühes vähestest Sainté parkidest, mis kujutab endast tegelikult metsa ja niiduga kaetud küngast (okei, ma arvan, et see on ikka suurem kui Suur-Munamägi :P). Vaate nautimise vahepeal otsustasime järgmisena ette võtta teadusliku ekspeditsiooni kahe tehismäe otsa, mis tollelt pargikünkalt kenasti kätte paistsid. Eesmärgiks tutvuda looduse võimega tekitada söekaevanduse tagajärjel tekitatud mägede pinnasele taimestikku ja nautida veelgi paremat vaadet, mida tehismägede tipust tänu puude puudumisele loota oli.

Ühel pühapäeval saimegi slovakk Luboše ja slovakk-ungarlanna Silviaga kokku, kindla sihiga tunnikese jooksul tippu jõuda. Mäe jalamil tervitasid meid aga kõrge traataed ja sildid teemal, et tegu on kaevanduskompleksi omandiga ning igasugune sissepääs on rangelt keelatud ja vaat et ohtlikki. Aga meie ju prantsuse keelt ei mõista :) Nii suundusime ringile ümber mäe, et mõni ekstreemturistisõbralikum nõlv või aiaauk leida. Teisel pool mäge leidsimegi nõlva, kus mingit aeda ei paistnud. Ja ega tõttöelda normaalsete inimeste eemalhoidmiseks poleks vaja ka:



Esialgu tuli sumada paarkümmend meetrit läbi nõgesevõsa, pärast mida võttis uudishimulikud vastu samapalju kibuvitsavääte. Aga tagasiminek olnuks ju nõrkuse märk.

Nõgesed ja kibuvitsad läbitud, leidsime siiski ka okastraataia, aga keegi varasem pätt oli sellesse juba õnneks augu lõiganud.

Kohe aia taga võtsid meid vastu hiigelteod ja senitundmatud monsterokastega lehtpuud, mistõttu läks mõte võimalikele hämaratele tuumateaduskatsetele Saint-Etienne'i pikas tööstusajaloos :P

Küngas oli küllalt järsk ja kaevandussodist koosnev maapind võrdlemisi ebastabiilne, aga umbes poole tunniga saime üles ja vaade oli aus. Ega see linn kipubki kõrgelt-kaugelt ilusam olema :P

Alljärgneval pildil paistab meie vallutatud mäe kõrval asuv teine tehismägi, pisut väiksem aga muidu täitsa samasugune.

Kuna sama teed pidi allatulek tundus mage, võtsime sihiks mäe vastaskülje. Alla liikumise üks põnevamaid leide oli kuumad suitsevad kivid. Oli keegi püüdnud „kivisöemäge“ põlema panna? Tuli see toss hoopis... mäe seest? Mina isiklikult pakun, et päikesega kuumaks köetud kividelt auras äsjasadanud vihmavett, aga see seletus on ju igav ka...
Allpool sattusime ülestulekunõlvaga võrreldes tõelisse džunglisse. Läbipääsetavate radade leidmiseks tuli märksa tihemini ringiga minna, aga muljetavaldav oli sellegipoolest.

Mäelt tagasi teele saamiseks pidime taas okastraataia vahelt läbi ronima ning seejärel kellelgi aiamajakese tagahoovi kompostihunnikusse hüppama. Meie suureks rõõmuks kurje valvurionusid teele jõudes vastas ei olnud :)

Konnakoivad, lõpuks ometi

Kõik te kallid lugejad mõtlete juba kindlasti mõnda aega, et see blogi pealkiri "konnakoivad" on meil ainult nalja pärast pandud, ning et tegelikult me kunagi sellist jälkust ei sööks. Vale puha! Eile õhtul sai see (eestlaste arust) Prantsusmaa kõigi aegade lemmikroog ära proovitud.

Tegelikult otsisime sobivat hetke juba mõnda aega - kui kuskil linnas ringi vaatasime, siis kiikasime ikka restoranide menüüdesse, et "kas siin on" ja "kui palju maksab". Nimelt päris kõigi restoranide menüüdes konnakoibi üldse ei olegi! Aga imelik, et enamustes menüüdes olid konnakoivad kalatoitude nimekirjas... See tundub umbes sama, kui lendkala linnuliha alla panna. Selles suhtes vedas meil kõvasti, et leidsime pakettõhtusöögi, kus konnakoivad olid eelroaks - ning see tähendas, et pärast koibi sai veel normaalset liha ka süüa. Ja magustoitu!

Enne arvustuse juurde asumist aga veidi taustinfot... Konnakoivad ei ole üldsegi ainult Prantsusmaa spetsialiteet. Neid süüakse veel näiteks Kariibi mere maades, Hispaanias, aga ka mõnedes Kreeka ja Itaalia regioonides. Muidugi ka paljudes Aasia maades. Tavaliselt süüakse Veekonna (lad k. Pelophylax kl. esculentus) koibi, mille maitset võrreldakse sageli kanalihaga (see pole minu isiklik arvamus, vaid wikipeedia). Prantsusmaal kuuluvad konnakoivad traditsiooniliselt Dombes'i ja Lyoni piirkonna (kusjuures seda ma varem ei teadnudki!) kööki, kus neid valmistatakse võis praadides ning serveeritakse salati või riisiga.

Ning tõepoolest - võis praetud ning salatiga serveeritud olid ka minu ja Merikese eilsed konnakoivad. Ent "kanaliha maitse" on vist küll pigem prantslaste väljamõeldud legend, et inimesed konnakoibi süüa ei kardaks. Ei olnud ikka väga kana moodi - liha oli palju rasvasem ja välimuselt natuke läbipaistev, värvilt kollakas. Halb just ei olnud, aga kana moodi ka ei olnud. Sarnasus kalaga peitus võib-olla söömise tehnikas - selleks, et liha kätte saada pidi noa ja kahvliga nägema suhteliselt palju vaeva ja pidevalt luid eemaldama.

Maitsel polnud tõepoolest viga, aga probleem on ilmselt rohkem selles, et eestlased pole harjunud vaatama konna kui "lihalooma". Seepärast on ka taldrikul lebavates jalakestes lihtsam näha surnud konnakest kui liha. Ja pole ka raske ette kujutada, kui armas see konnake olla võis. Väiksed süümepiinad ja hirm mu unedesse krooksuma tulevate kummituskonnade ees... Niipea ma enam seda rooga ei söö. Kui just pole vaja mõnele sõbrale oma julgust tõestada.

Väga kosutav oli aga pärast koivakatsetust süüa eskaloppi (paneeritud kanaliha) või tartifletti (Merikese valitud vormiroog).  Magustoiduks sõime pralineekooki ja shokolaadikreemi. Aga-aga... ka pärast neid hõrgutisi tuli koju jõudes ikkagi suhu konnakoibade maik... Tundub, et juba need söödud konnad kummitavadki :)

Üldise info koha pealt niipalju, et täna veedan oma viimast õhtut ühikas. Eestisse tagasi jõuame juba järgmisel esmaspäeval! Ent kindlasti kirjutame pärast Eestisse jõudmist tagantjärgi veel mõnest siin tehtud asjast - näites Genfi linnast, kuhu lähme nüüd nädalavahetusel.