Kuna internetist meeste 50 km suusasõitu vaadates tekkis väike paus, siis võtsin kätte blogikirjutamise. Sõidu kohta võib öelda tagantjärgi, et olen Veerpalu saavutuse üle väga õnnelik - ta tõesti pingutas, võitles vapralt. Sellises võistluses, kus grupp finišini koos sõidab ja asjad lõpuspurdiga paika pannakse, ei olnudki Andrusel võita võimalik. Millegi pärast meenus mulle Erki Noole viimane kümnevõistlus Ateena olümpial - kaheksas koht, ent samuti kogenud sportlase väärikas etteaste.
Möödunud nädala tippsündmuseks Prantusmaal oli kindlasti Eesti Vabariigi aastapäev, mida Lyonis väärikalt tähistasime. Merili juures toimunud aastapäevaüritusele kutsuti kõik siinkandi eestlased, keda kokku tuli umbes-täpselt 8. Paraku olin mina ainus mees - alguses samuti tulema pidanud korvpallur Kristjan Kangur jäi siiski tulemata. Üldjoontes olid kõik siinsed eesti naised siis endale Prantsusmaalt mehed leidnud ning siia elama jäänud.
Pidu algas üsna ametlikult konsuli kõnega ning kõigile Eesti ja Prantsuse lippe kujutava märgi jagamisega. Jõime väga peent ent maitselt üsna ebameeldivat ja haput šampust. Kuna konsul ning kahe naise kaaslased olid prantslased, siis oli suur osa suhtlusest prantsuse keeles. Minul oli siinsetest eestlastest ilmselt kõige kehvem prantsuse keel ning seega üritasin rääkimisest hoiduda. Imelik, et ühikas võin ilma häbita prantslastega rääkida, aga teiste eestlaste ees ei julge ...
Pärast konsuli lahkumist võttis pidu hoopis uue pöörde. Pandi mängima Tõnis Mägi "Koit" ning külmkapist võeti välja Viru Valge. Ma pole vist kunagi varem näinud, et korteripeol isamaalisi laule kuulataks ning täie pühendumusega kaasa lauldaks. Aga seekord tundsin tõesti, et tänu teises riigis viibimisele oli Eesti-tunne hoopis tugevam. Järgmisena tulid programmi juba Seitsme Vapra saatest tuntud hitid nagu "Nukuke" ja "17". Vinge õhtu oli.
Järgmisel päeval valmistasime siis minu ühikasõpradele eesti roogasid. Paraku olin mina pea terve päeva koolis ning seega jäi toiduvalmistamise rõõm küll Merikesele. Ent mina sain vastutasuks nõudepesemise rõõmu :) Valmistasime siis kartulisalatit, kotlette ning "kirjut koera". Ning suureks üllatuseks oli Merike kohalikust säästumarketist nimega "Leader Price" leidnud päris õiget teraleiba, mida samuti pakkusime. Üldiselt tundus, et inimesed jäid toiduga rahule - väga hästi läks peale kohalikust vene poest ostetud kali - keegi mainis, et see on justkui õlu ja vein segamini. Ning itaallase Emanuele üllatuseks meenutas seekord sitta vaid magustoit (kirju koer) ning seegi maitses väga hästi. Prantsuse poisile ning korea tüdrukule maitses kirju koer lausa niipalju, et küsisid Merikeselt retsepti. Ning vaene Merike tõlkis retsepti õhtul kolmveerand tundi prantsuse keelde....
Ma ei ole küll üldiselt eriti ropp ega perverssusi armastav inimene, aga ma ei suutnud kuidagi naeru pidada, kui lugesin järjekordsest s... meenutavast eesti toidust - ilmselt jääb vaesele itaallasele küll mulje, et eesti toit kaldub olevat pruunide junnikeste kujuline :-)Te vist ise ei osanud seda küll ette näha, kui armastuse ja hellusega kirjut koera valmistasite. Tegelikult on sellisest eestlaste kokkuhoidmisest ja isamaalisusest lugeda ( ja kindlasti kordades parem veel tunda) ääretult armas.
ReplyDeletePean lisama, et ega Emanuelel on põhjust ka Tõnni pakutavasse eelarvamusega suhtuda. Nimelt jagab Tõnn valdavalt ainult neid toite/jooke/maiustusi, mis talle endale väga peale ei lähe, lisades juurde, et "see pole tegelikult väga maitsev" :) Ja s**a meenutamise teema algas vast kohaliku verivorsti, boudin noir'i, proovimisest, mis tõepoolest ka maitses vastavalt. Kahjuks ei tea, kas õnnestus itaallast veenda, et eesti verivorst nii jube ei ole :)
ReplyDeleteSee on ikka ülilahe, kuidas pärast kohutavalt väsitavat töönädalat, peale mida on tunne justkui miski ei läheks enam eriti korda, suudab teie blogi ja kommentaaride lugemine sul tuju lihtsalt nii heaks teha, et igakord kui sellele mõtled tuleb naeratus näole :)
ReplyDelete