Kevadpühade nädalavahetus

Kui kellelegi on tunduma hakanud, et meil on siin kogu aeg vaheaeg, siis tegelikult umbes nii ongi. Tuletan meelde, et veebruaris, pärast 3-4 nädalat kooli, oli nädalane talvevaheaeg ning nüüd aprilli lõpus on samuti nädal kevadvaheaega. Ja nagu Tõnn juba mainis, on pärast kevadvaheaega olenevalt koolist enne eksamiperioodi veel ainult nädal-kaks loenguid. Päris-vaheaegadele lisaks kasutatakse siin ikka iga võimalust riigipühaks või niisama vabaks päevaks. Viimane nädalavahetus oli üks neist pikkadest nädalavahetustest. Prantsusmaal ei ole vaba päev mitte suur reede, vaid esmaspäev, teine lihavõttepüha. Kuna reedeti minul ja enamasti ka Tõnnil kooli ei ole, oli meil ikka nii palju vaba päevi, et veetsime reede (ja mina ka teisipäeva) raamatukogus. Esmaspäeval oli raamatukogu kahjuks kinni ja olime sunnitud leppima ühikas usin olemisega. Aga õppimise vahele (näete, jah, päris lebo polegi kogu aeg:)) jäi eelmisesse nädalavahetusse palju toredaid käimisi ja juhtumisi ka.

Näiteks laupäeval käisime saunas!!! Päris saunas. Nimelt leidsime Lyoni külje all ühe uue veekeskuse, kus rikkad ekstreemsusteotsijad või siis vaesed saunanarkomaanid lisaraha eest ka saunakeskust kasutada saavad. Eesti mõistes oli tegu päris väikse veekeskusega, aga no meie jaoks tundus see ikka päris kullaauk :) Ujumisbasseinis oli ruumi nii osavamatele ja kiirematele kui niisama ulpijatele, lõbubasseinis oli hoolimata laupäevasest päevast ruumi ja ühegi mullimasina juures järjekorras seisma ei pidanud. Saunakeskuses, kus peale meie veel mitme tunni jooksul vist nelja inimest nägime (sh kaks kindlasti mitte prantslast), oli meeste ja naiste leilisaun, kahe ruumiga hammam, Tõnni lemmik ämbridušš, keskmisest leebemad survedušid ja lebola. Boonusena olid duširuumis ka kinnised kabiinid, kus meiesugused perverdid end paljalt pesta said. Mõnus.

Pühapäeval nakatusin raskelt Lyonis liikuvasse Velov' tõppe. Nimelt on üle Lyoni vist kuskil 400 jaama, kust pileti ostnud omale ratta saavad laenutada. Süsteem toimib nii, et kuni pooletunnine (aastase kaardi puhul tunnine) laenutuskord on tasuta, aga kui sama rattaga kauem sõita, maksab see vist nii 1 euro tunnis. Tegelikult jõuab poole tunniga ikka vist alati ratta ära panna või vähemalt vahetada. Näiteks mina otsin omale 3 euro eest nädalase laenutusõiguse, samal ajal kui tunnine metroo-trammi-bussi kaart on tudengitele 1.20. Rõõmu rattast võib aegajalt varjutada vaid see, et Tõnni ühikas on mäe otsas, kuhu isegi jala vaevaline kõndida on. Ja alla mina sealt koos rattaga ka tulla ei julge. Mägedega on seotud ka süsteemi teine nõrk külg: mäe otsas asuvates jaamades pole tavaliselt rattaid, sest üles ei viitsi keegi vändata, ja mäe jalamil ning näiteks ülikooli juures asuvad jaamad on just siis täis, kui oleks vaja ratas kuskile ära panna. Aga milline nauding on ilusa ilmaga mööda Rhone'i kalda äärset rattateed tuhiseda :)

Aga asjast: rattad võtsime pühapäeval selleks, et teha tutvust parc de la tête d'or'iga, kuldpea pargiga. Hakkas häbi küll, et me sinna kolme kuu jooksul veel jõudnud polnud. Poole päevaga jõudsime tutvuda loomaaia ning botaanikaaia suurima kasvuhoonega ja munadepühapiknikku pidada, tugevalt üle poole pargi jäi veel nägemata. Ja taas peab mainima, et nii looma- kui botaanikaaia uudistamise eest raha ei küsita. Sotsialism on ikka kaunis. Meeldiv oli ka leida, et on asju, milleks me Tõnniga veel liiga noored oleme. Nimelt pargis selle supertandemratta laenutamiseks: selleks peaks olema vähemalt 25, kuna nooremate laenutajatega kippuvat probleeme olema :P Pargiskäigust ja õhtusest kilusaiaõhtust on nüüd ka pildid üleval.

Sellest nädalavahetusest ja reedesest mäesuusapäevast aga juba järgmises postituses ;)