Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 1

Nonii.. Mõni mõtleb juba, et suvi läheneb ja blogis aina vähem postitusi - et järelikult enam midagi huvitavat ei toimu. Aga vale puha - üle-eelmine nädal olime hoopis Merikesega pikal reisil ning ei olnud aega blogi kirjutada. Ning möödunud nädalal olime mõlemad jälle õppimise ja mina eksamitega ametis. Kuna Merike keelas sellest reisist varem blogisse kirjutada, siis annan kõigepealt ülevaate, millega üldse tegu.

21. aprilli hommikul asusime Lyonist rongiga Pariisi suunas teele. Pariisis ööbisime CouchSurfing'u abiga neljapäevani, kust siis sõitsime rongiga Le Havre'i, et ka Normandia randadele pilk peale visata. Juba samal õhtul sõitsime Covoiturage'i abiga (umbes selline portaal nagu kyyt.ee, aga töötab paremini) Rennes'i, kus meid võttis vastu Arthur, minu ekskolleeg Mobist. Järgmisel kahel päeval vaatasime Bretannia maakonnas ringi, ning pühapäeval tagasi Lyoni. Kokku 7 päeva. Kuna see reis on ilmselgelt liiga suur selleks, et seda ühte postitusse panna, siis üritan selles postituses keskenduda sellele, mida me Pariisis nägime ja tegime.

TGV kiirrong on ikka uskumatult kiire... Lyon ja Pariis on küll peaaegu Prantsusmaa eri otstes, aga rongisõit nende vahel võtab veidi vähem kui 2 tundi. Mind hakkas huvitama, et mis kiirusega see TGV siis sõidab.... Olen küll kuulnud ulmelisi jutte kiirusest 300 km/h, aga seda olen siiani pidanud mingiks rekordsõiduks. Kui aga netis veidi ringi vaadata, siis tundub, et rongi kiirus jääbki 270 ja 300 km/h vahele. Distants Pariisi ja Lyoni vahel on 450 km, nii et arvutus tundub klappivat. Kui Tallinn-Tartu liinil (190 km) sõidaks rong kiirusega 280 km/h, võtaks reis aega vaid 40 minutit!

Aga hea küll.. Pariisist ka natuke :) Kohale jõudes alustasime jalutuskäiku rongijaamast mööda jõekallast Notre Dame'i suunas, ning paljulubav see algus küll ei olnud. Seine'i kaldal nägime mitmeid asotsiaale ning silla all telkijaid. Kuna me oma CouchSurfingu majutuses 100% kindlad ei olnud, siis tegime nalja, et peaks ka silla alla telgi panema. Jõe ääres edasi kõndides hakkas silma päris palju vees hulpivat solki. Kuna nii räpast Pariisi meil hiljem kolme päeva jooksul enam näha ei õnnestunud, siis on see juba peaaegu ununenud.

Esimene "kohustuslik punkt", mida külastasime, oli siis jumalaema kirik, kus meie suureks rõõmuks oli alla 26-aastastele Euroopa Liidu kodanikele torni pääs tasuta. Meie ees ja taga järjekorras seisis hulgaliselt austraallasi ja ameeriklasi, kes kõik selle lõbu eest 8 eurot maksma pidid. Oli eriline tunne küll. Ning õnneks rakendus sama "soodustus" hiljem päris mitmes kohas - näiteks triumfikaare juures. Notre Dame'i tornis häiris pisut see, et kogu vaateplatvormi ümber oli tõmmatud suitsiidivastane raudvõrk, mille tõttu oli muidu kaunis kohas tunne, nagu viibiksid puuris. Ju siis oli see siis tõesti mõne inimese jaoks suremist väärt vaade. Triumfikaare peal sai seevastu vabalt ringi vaadata ja võib-olla jäi seetõttu sellest vaatest ka parem mulje.

Mis siis Pariisist veel meelde jäi: avarad tänavad (nagu Champs-Elysées), kaunid vaated, kallis jäätis, vanad metroorongid, suured pargid, väga uhked majad.... Mõne ilusa maja kohta ei õnnestunud midagi rohkemat teada saada kui seda, et see ilus on - kuna neid on nii palju, siis turismigiidis ega kaardil kõiki mainida ei jõua. Samas kui Tallinnas kasvõi üks selline maja oleks... Päris mõnus oli ka mööda Seine'i kaldaid jalutada ning uurida sadade kasutatud raamatute kauplejate poolt pakutavat kraami.... Juba esimesel päeval leidsime ühe parajalt muheda koomiksi, mida mõtlesime mõnele oma rikutud mõtlemisega sõbrale kingiks viia. Ent 20 kg pagasilimiit koputas jälle peas (seda juhtub viimasel ajal iga ostu puhul), ning raamat jäi ostmata.

Et Pariisi võib kindlasti ka Euroopa kunstipealinnaks pidada, siis ei õnnestunud ka meil kunstimuuseumitest mööda vaadata. Louvre'i läksime küll vaid selleks, et vaadata üle maailma kuulsaim maal - Mona Lisa, ehk nagu mulle üllatuseks tuli - prantsuse keeles hoopiski La Joconde. Rahvamass selle ülehaibitud maali juures oli kindlasti suurem vaatamisvärsus kui maal ise - vähemalt 4 meetri kauguselt ja kuulikindla klaasi tagant ei olnud seda pooltki nii mugav vaadata kui mõnest raamatust. Meie majutaja Olivier oli kuskit kuulnud, et väljas polegi päris Mona Lisa, vaid koopia. Ametlikku kinnitust sellele leida ei õnnestunud, kuigi see võib vabalt ka tõsi olla. Kuna Louvre oli tõepoolest hiiglaslik, ning selle korralikuks läbikäimiseks kuluks minimaalselt nädal, siis põhjalikumalt tutvumiseks valisime väikse Orangerie muuseumi, kus olid eelkõige impressionistide tööd ning mille sai paari tunniga korralikult läbi vaadata.

Muidugi ei jäänud meil nägemata ka Eiffeli torn (mille kohta mina alati tahan "Pariisi torn" öelda). Kuna läksime tornile ikka päris lähedale (kõige lähemal oli vist nii 10 meetrit), siis sain lõpuks aru ka nendest, kellele see torn ei meeldi - lähedalt vaadates on see üks väga pirakas tükk roostetavat ja kooruva värviga metalli. Samas kaugelt ei ole mul selle vastu midagi. Pidasime ka Eiffeli torni ees pargis pikniku ning tegime oma 20 katsetust fotoka automaatpäästikuga, et saada suudluspilti koos torniga :)

Merikesega Pariisi vaatamisväärsuste üle arutades jõudsime järeldusele, et on olemas kahte tüüpi vaatamisväärsusi. Ühed on sellised, millest oled varem kuulnud, pildilt näinud, ning koha peal jääb üle vaid veenduda, et jah - on tõepoolest nii. Teine tüüp on sellised objektid, milleni jõutakse pooljuhuslikult ning mille üle võib avastamisrõõm olla palju suurem (kuigi ilmselt ei lähe sõpradele pildid nende objektidega nii hästi peale).

Pariisis on kindlasti rohkem neid esimese tüübi vaatamisväärsusi, ent veidi suuremat "avastamisrõõmu" pakkusid meile näiteks katakombid - see on iseenesest suur kaevandamise tagajärjel tekkinud käikude rägastik. Ent millalgi kui Pariisis maa peal ruumi väheks hakkas jääma, otsustasid võimud hakata surnuaedu likvideerima ning kõik ülejäänud kondid koliti üle katakombidesse. Ja oh neid konte oli seal ikka palju - pakuks, et umbes kilomeetri jagu seina äärde ritta laotud sääre- ja pealuid. Kuulsamatest kontidest paiknesid seal tõenäoliselt Raudmaskiga Mehe jäänused. Ent kuna kondid olid riita laotud läbisegi ja anonüümselt, siis konkreetselt kellegi kuulsa kontidest pilti teha ei õnnestunud :) Aga taas kord pidi tõdema, et paljud erilised kohad asuvad kas maapinnast kõrgemal või madalamal. Katakombides käigule pani lõbusa punkti see, et väljudes pidime ette näitama oma kotid, tõendamaks, et meil ei olnud kihku mõnd konti kaasa võtta. Alguse tundus koomiline, aga veel koomilisemaks läks siis, kui märkasime turvamehe kõrval kaht pealuud, mida just eelmisel päeval varastada oli üritatud. On ka mõnel hobid.

Pariisis jäi meil kindlasti tohutult palju huvitavaid asju nägemata - ent kuna odavlennufirmad Pariisi sõitmiseks ikka sooduspakkumisi teevad, siis ilmselt muretsema ei pea. Jõuab veel. Tulevastes postitustes jõuab veel põhjalikumalt kirjutada meie CouchSurfingu kogemusest ning reisi teisest poolest Bretannias.