Shoppamas

Kuna poes saab siin käidud pea iga päev, siis on päris palju kogunenud neid detaile, mis on kas silma hakanud või käivad juba närvidele. Alustades muidugi lahtiolekuaegadega – meie Eestis oleme harjunud, et toidupood on lahti põhimõtteliselt iga päev ning vähemalt kella 22ni. Siin aga on kõik poed pühade ajal suletud ning pühapäeval lahti on ainult mõned üksikud poed, kes seda siis suure reklaamsildiga uhkelt kuulutavad. Pühapäeval lahti olek tähendab siis, et pood suletakse juba kell 13, mis tähendab et sinna üldjuhul ikka ei jõua. Mäletan päris mitut juhust kui pühapäeva lõunal tuleb meelde, et „ups.. aga mida me täna õhtul ja homme hommikul sööme?“.

Õnneks on alati olemas pisikesed „araablaste poed“. Minu ühika juures oli selline pood viimati lahti ka öösel kell 2, kui sealt mööda kõndisin. Ja nii on see olenemata pühast või streigist. Omanikud vaatavad ise kõrvaltoas telekat ja kui keegi poodi astub, siis teenindavad. Kõik vajaliku saab sealt kätte, aga maksta tuleb vähemalt kaks korda rohkem. Kaupade üle kurta ei saa, iga kell on „araablastel“ olemas ka värske leib ja puuviljad.

Kohalikud käivad enamasti poes oma kotiga. Eriti popp on siin rataste ja sangaga järelveetav poekott, aga olen mitmel inimesel näinud ka suuri IKEA kilekotte. Ja kui oma kott ikka kaasas on, siis pannakse poes asjad oma kotti, mitte ostukärusse. Kassa juures laotakse asjad taas kotist välja letile. Ilmselt on see kaudselt seotud sellega, miks kassas maksmise ajal küsitakse sageli: „Näidake palun oma seljakotti“. Vastumeelselt kisun siis koti lahti ning sealt paistvat haisvat trennirätikut nähes ütleb müüja kiirelt, et aitab küll. Ent ka päris täis koti puhul on müüjale alati piisanud pealmiste asjade nägemisest. Aga ilmselt paneks ka vargad varastatud kraami teiste asjade alla?!

Ükskord kui minu ees järjekorras seisval noormehel paluti Lidlis (Säästumarketi prantsuse haru) oma kott avada, paistsid sealt mulle mitmed Lidli tooted, ent müüja ütles rahulikult „merci“ ja poiss sulges koti. Teab siis, mida nad sealt kotist otsivad... Carrefour’i nimeline supermarket on aga läinud nii kaugele, et on võtnud kasutusele ennetava kottide kinniklammerdamise. Ühel päeval paluti kõigil seljakottidega klientidel enne poodi sisenemist kõrvale astuda ning kotid tõmati plastmassklambriga kinni. Mina unustasin rahakoti muidugi kotist välja võtta...

Carrefour’i  ja Auchan’i suguste supermarketite võim siin tundub ikka palju suurem kui Rimil või Selveril Eestis. Näiteks Carrefour’il on põhimõtteliselt igas tootekategoorias välja pakkuda oma toode, mis on kõikide konkurentide omast odavam. Olgu selleks siis juust, mähkmed või patareid. Isegi Carrefour’i akutrellid ja kruvikeerajad on olemas. Sageli tundub, et konkurentide tooted on välja pandud vaid selleks, et näidata, kui palju omad tooted ikka odavamad on. Merike leidis veel huvitava detaili, et 2000 aastal müüsid suured kauplusketid nagu Carrefour ja Leclerc 50% autokütusest. Selveri bensiin, kujutate ette?

Üks asi, mida suuremad poed hoolega reklaamivad on „õigus muuta arvamust“, ehk siis kaup poodi tagasi viia ja ka raha tagasi saada. H & M rõivapoes oli lausa silt: „Ära proovi riideid siin, proovi kodus! Kui ei sobi, too tagasi“. Merili, üks siinne eestlane rääkis samal teemal ka üsna naljaka loo. Eelmise jalgpalli MMi ajal oli ühel ta tuttaval suur mure: pole telekat. Võttis siis kätte ja ostis jalka vaatamiseks teleka. Ning kui MM läbi, viis teleka poodi tagasi. 

Lõpetuseks tutvustan teile ühte hõrgutist, mille avastasin siin juba esimesel nädalal üllatusega, et „nii palju süüa ja nii odav“ (ja pole isegi halb mitte). Prantsuse keeles on see siis pâte en croute; mõistlikku ja otsest tõlget ei oska ma sellele anda, aga põhimõtteliselt on see muretaigna sees olev pikkpoiss, mida süüakse külmalt. Alguses naeris Merike küll, et söön koeravorsti, aga viimasel ajal on ta seda isegi hea meelega söönud. Siiani oleme sellest hõrgutisest proovinud vaid Lidli-versiooni, suhteliselt õhukest pulgakest, ent sama asja olen näinud ka turul ning palju suurema ja isuäratavamana. Nämm!