Lumiere'id ja filmi leiutamine

Kes veel ei tea, siis Lyon on vendade Lumiere'ide kunagine elupaik. Ning kes veel ei tea vendade Lumiere'ide kohta, siis tuleb infot ilmselt otsida ajalooõpikust - seal peaks seisma, et nemad leiutasid filmikunsti. Tegelikult käisime Merikesega Lyonis Lumiere'ide muuseumis juba nädal tagasi, kuid muljeid jagan alles nüüd. Tunnen, et see on minu kui tubli filmitudengi kohus :)

Igatahes on Lyoni linn Lumiere'ide üle väga uhke - juba see ülikoolgi, kus mina käin, kannab nende nime. Ning Lumiere'ide kunagise elupaiga lähedal on tänavasildid ja isegi majad filmirulli meenutava kujundusega. Lahe. Filmi leiutamine on muidugi ka tähelepanuväärne sündmus - ajalooliseks verstapostiks peetakse Pariisis 1895 aastal toimunud esimest filmilinastust. Räägitakse, et kui näidati filmi "Rongi saabumine", siis kargasid osad pealtvaatajad püsti, kartes, et rong päriselt neile otsa sõidab.

Aga ega Lumiere'id liikuvaid pilte päris tühja koha pealt ka ei leiutanud. Nii see ka ei olnud, et nad nokitsesid paar aastat omaette keldris ja lõpuks said valmis midagi enneolematut. Võtame kasvõi selle, et ameeriklased peavad filmi leiutajaks hoopis Thomas Edissoni... Ja eks ta tõsi ongi. Juba paar aastat enne kui Lumiere'id rongi saabumist filmisid, tegi Thomas Edisson ameerikamaal endaleiutatud kaameraga vähemalt sama häid filme. Ainus vahe oli selles, et tema filme sai vaadata korraga üks inimene, mitte terve kinosaal. Edissoni ei olnud õnneks ka muuseumis päris maha vaikitud - kuigi igal temast rääkival infotahvlil oli mainitud, et kuna polnud võimalust salvestusi avalikult esitada, siis polnud see veel ka filmi algus. Ning ilma Lumiere'ideta poleks asi kuhugi jõudnud.

Ning eks on ka selles oma tõetera. Ilma avaliku esitamise ja rahaküsimise võimaluseta poleks keegi hakanud tegema keerulisi paljudest kaadritest koosnevaid filme. Tõde on see, et Edisson leiutas filmikaamera ning Lumiere'id projektori, ent "filmikunsti" leiutamine on pigem filosoofiline küsimus. Kuna meie ajalooõpikutes nimetatakse filmi leiutajatena Lumiere'isid, siis tuleb vaid au anda Prantslaste suurepärasele promotööle ja reklaamikampaaniale.

Lõpetuseks veel... Ega Edissonigi kaameragi midagi täiesti uut polnud. Muuseumis oli väljas veel palju varem leiutatud "fotopüss", mis tulistas 16 kaadrit sekundis. Seda küll siis vaid paari sekundi jooksul. Äkki oli juba see filmikunsti algus? :)

Loenguturist

Sel nädalal algasid loengud ka Saint-Etienne’is, vähemalt selles teaduskonnas, mille nimekirjas mina olen. Alguses kartsin, et võin siin võtta ainult magistritaseme aineid (mis oleksid veidi keerulised jälgida) või ainult oma teaduskonna/osakonna aineid (mis koosnevad peamiselt prantsuse kirjandusest, mille süvitsi tundmaõppimise soolikat pole mul siin veel kasvanud). Õnneks siiski mingeid selliseid piiranguid pole, seda enam, et minu Eesti õppekava mõistes on kõik aineid, mis ma siin võtan, vabaained. Tänu sellele olengi endale võtnud praegu vabaduse käia paar nädalat mööda huvipakkuvaid loenguid ja valida kokkuvõttes sellised, mis oleksid 1) huvitavad ja 2) mitte liiga kirved jälgida. Alguses mõtlesin punkte teenida inglise filoloogide ainetega, aga tegelikult ikka ei viitsi ka.

Pildil (allikas www.hepl.ch) puudub igasugune seos minu või minu ülikooliga, aga Tõnn keelas mul ilma illustratsioonideta postitusi teha. Julm.

Tänaseks on lisaks erasmuslaste keelekursusele sõelale jäänud näiteks seminar rooma tsivilisatsioonist (piinlik küll, aga näiteks jumalatest polnud peale „vastutusala“ praktiliselt midagi meeles), seminar prantsuse kirjanduslikust tekstist, eelkõige luuleteksti analüüsist (see ongi sama diip, kui kõlab, aga kuna see ongi välistudengitele mõeldud, siis ei saa veel alla ka anda), esimese aasta majandustudengite loeng euroinstitutsioonidest (mis on tänu prantsuse tudengite selgele eurovõhiklikkusele suurepäraselt jälgitav, jess!) ja muusikaosakonna loeng etnomusikoloogiast (mis on lihtsalt põnev ja mille õppejõud lubas mulle küsimatagi vajadusel leebemaid eksamitingimusi). Päris hea kompott, ma ütleks. Kuna sotsiaalteaduskonna loengud algavad järgmisest nädalast, pole võimatu, et pilt veel kirjum saab. Vast siis nädala pärast ole näha, millised ained ma ka õppelepingusse panen ja millistes niisama kõrva ja konspekteerimisvõimet harjutamas käin.

Sellest nädalast hakkasin sportlikuks ka. Ülikoolis on võimalik 20 euro eest aastas (minusuguste puhul siis semestris, mis on ikkagi väga odav) tegeleda ükskõik milliste spordialadega ükskõik kui intensiivselt. Alguses mõtlesin ujumise peale, aga üliõpilaste ujumistrennide ajad on nõmedalt keset päeva ja ujula on kaugel, samas kui aeroobikatrennid on otse nurga taga ja õhtuti. Nii olengi praeguseks käinud kolmes erinevas fitness-treeningus. Sealjuures pean ütlema, et need trennid on küllalt egopaitavad. Ma ei tea, kas see tuleb päris piimast ja mustast leivast, aga keskmine eesti aeroobikafänn on ikka sitkem kui siinne seltskond. Kui Eestis olen mina üks väheseid, kes ägab, et ei paindu ja ei jõua, siis siin võin ma end hetketi päris sportlikuna tunda :D Aga eks näeb, kui kaua seda trennilembust jagub.

Trenniga seoses pean ära mainima selle, kuidas trennis käiakse. Nimelt on spordisaalide juures ainult üks väike ilma kappideta riietusruum, mis kohalikele sugugi veider ei tundu, sest kohale tullakse juba spordiriietes, mantel võetakse ära saalis ja pärast minnakse sealt otse koju tagasi. Riietusruumi kasutavad särgi-pükste vahetamiseks vaid otse loengust tulijad. Seda, et keegi kasutaks kaht WC-de kõrval asuvat WC moodi kabiinis paiknevat duširuumi, pole ma veel näinud. Päris põnev oleks teada, mis ujulas toimub. Juba sellepärast pean ükspäev ka ujuma minema.

Sõnnikuhõng ja surmahirm

Jutt siis meie nädalavahetuse tähtsündmusest - väiksest jalgsimatkast Saint-Etienne'i lähedal oleva mäe otsa. Pika jutu lühike algus on selline, et kuigi plaanisime minna laupäeval Merikesega Dijoni - minu kooli korraldatud ekskursioonile - siis läks see plaan halva õnne tõttu lörri. Nimelt tuli välja, et muidu-igati-kobe Claire, kes ekskursiooni kohta emaili saatis, on tegelikult paras udu. Läksin kohale küll siis kui registreerima pidi ja kirjutasin ka nime paberile ent lõpuks jäin ikkagi nimekirjast välja. Saatsin Claire'ile ka kaks emaili, et ekskursiooni kohta üle küsida (ta veel ise reklaamis, et kirjutage kui küsimusi on)... aga neljapäeval ütles ta siis mulle, et pole esmaspäevast saati emaili lugenud. Vinge organisaator.

Aga eks teinekord ongi vaja ebaõnnestunud plaani, et saaks sündida uus ja hoopis parem plaan. Laupäeval võtsime Merikesega sihi Saint-Etienne'ist paistvate mägede poole, et neist ühe tippu eesti lipp püsti lüüa (kujundlikult rääkides). Teekond mäe otsa polnud lihtne, aga väga kosutav oli see küll. Prantsusmaale tulekust saati olen praktiliselt kogu aja linnas olnud - sellist juhust, kus silmad lahti teed ja ei näegi maju, ei tule just ette. Ent mäe otsas matkates tuli ette lausa selline juhus, et tegin silmad lahti ja nägin sadakonda lammast. Vau. Nägin ka hobuseid. Kanu. Ning mis siin salata, Merikest nägin ikka ka. Ning kui linnast puudus tuli, siis oli tarvis vaid pilk veidi allapoole suunata, kus linn all kauguses paistis - vaade oli ikka ka vinge. Ja rõõmu tegi ka lumi, mis mujalt on juba ära sulanud.

Hüpata või mitte hüpata?

Mäe otsa viis tähistatud matkarada, ent alla tulekuga oli veidi suurem probleem. Et mitte sama teed mööda tagasi minna, otsustasime proovida kitsukest autoteed mäe teisel küljel. Kui aga see hoopis valesse suunda keeras, siis ei jäänud meil muud üle kui teelt lahkuda ja veidi "lõigata" - all kaugel paistis suur sõidutee. Tundus, et asi pole hull ja sinna jõudmiseks peab vaid veidi puude vahel turnima. Aga kui olime mööda mäekülge juba sõiduteele päris lähedale jõudnud, sai ühel hetkel mägi lihtsalt otsa - sõidutee oli umbes neli meetrit allpool, aga alla läks vaid järsk kaljusein.

Ega me siis muidugi sellised memmekad ei olnud, et rajale tagasi pöörduks. Ohei, jätkasime teekonda mööda kaljuseina serva põiki edasi. Lootes, et edasi minnes jõuame kohta, kus saab ilma mägironimisvarustuseta alla laskuda. Ning tundus ka, et kellegi teise jäljed lähevad samas suunas. Mingil hetkel jõudsime tihedate okastega põõsaste juurde... Valik, kas minna läbi okaste või minna lähemale kaljuservale, kust võib alla kukkuda. Merike oleks ilmselt tahtnud kaljuserva peal turnida, aga kuna mina kõrgust kardan, siis läksin läbi okaste. Ja oh imet, ka pärast okkaid, võsa ja tihnikut jätkusid need jäljed, mis meie ees läksid... Millised teised inimesed küll sellisesse kohta ronivad.... On need üldse inimesed? Või hoopis.. inimsööjad?

Lõpuks jõudsime ikkagi sellisesse ummikusse, kus ees oli ekstratihe okastega tihnik, kõrval endiselt kaljusein ja all autotee. Ei jäänudki muud üle kui mäe otsa tagasi ronida. Ja nii me lõpuks sealt alla saimegi. Aga rännaku lõpp polnud enam nii ekstreemne ega huvitav. Õhtul kohtusime veel Saint-Etienne'i teiste välisüliõpilastega, kes olid ka täitsa toredad. Aga äkki tahab neist Merike lähemalt kirjutada. Tema linn ikkagi :)

Peoloomad

Pole vist suur üllatus, et me pole Tõnniga kumbki suuremad klubitajad. Kluppi minekuks peab ikka väga hea põhjus olema (Margit, wink-wink), muul juhul tahaks ikka välja vingerdada. Ja seda me oleme ka siin hoolega teinud :D Mainitud 12eurosele Lyoni Erasmuse peole Tõnn minna ei raatsinud. Mina olin eelmisel laupäeval kutsutud St-Etienne´i ühele pubi- ja klubipeole, aga olin õnneks Lyonis. Pidurid.

Aga muud seltskondlikud üritused on küll väga oodatud ja mõned ka väga toredad välja kukkunud. Alustan värskematest.
Eile õhtul tulin ma erakorraliselt juba neljapäeva õhtul Lyoni, sest üks siin erasmustav tüdruk oli Tõnni kutsunud ühe teise eesti tüdruku juurde galette des rois'd sööma. Kokkuvõttes oli koos viis eestlast (kes koondusid sujuvalt ümber söögi) ja vist sama palju prantslasi. Martsipanitäidisega kooki galette des rois'd süüakse tavaliselt kolmekuningapäeva paiku, aga nagu selliste asjadega ikka, müüakse seda siin hoolega edasi. Kuna koogi sisse on peidetud pisike kujuke, mille leidja saab pähe krooni ja muidu igavese au, saadab koogi jagamist peen protseduur: seltskonna noorim poeb laua alla ja nimetab, kellele järgmine tükk minema peaks. Tüdrukute koogis olnud kujukese sain mina, juhuu :)

Foto Frenchblog'ist

Kolmapäeva õhtul sotsialiseerus Tõnn oma ühikakaaslastega ning mina läksin iganädalasele keelekeskuse/välistudengite õhtule, mis toimub igal kolmapäeval mõnes Saint-Etienne´i pubis. Kuna eelmise nädala üritus oli selline enam-vähem, siis väga kõrgeid ootusi ei olnud. Aga seekordne pidu oli tõeliselt mõnus. Juba oli tuttavaid nägusid, tänu millele läks sisseelamine suhteliselt valutult, ja pärast paari tunnikest niisama lobisemist vajusid kõik järgemööda tantsuplatsile. Kuna ruumi polnud just liiga palju ja muusika oli veidi... heitlik, nägi asi rohkem välja massjõnksumisena, aga tore oli sellegipoolest.

Minu äraütlemata suureks rõõmuks on ka Prantsusmaal juba mõnda aega pubides-klubides suitsetamine keelatud, seega võib väikeses koguses selliseid õhtuid täiesti plaani võtta. Samas eelistan ma vist ikka alati olenguid kellegi juures kodus. Ka homseks oleme kutsutud ühe siinse slovaki paari juurde. Tõotab meeldejäävat õhtut!

Aga põhimõtteliselt tulime me siia, jah, õppima :P Loodan, et järgmisel nädalal on võimalust ka sellest veidi pikemalt kirjutada.

Randevuu ümber puu

Tuli välja, et Rendez-Vous Pedagogique ei olnudki midagi suurt ja tähtsat, nagu nimest oleks võinud arvata. Olin veel hirmus mures, kui suure ülikoolilinnaku avarustes õiget hoonet ja tuba otsisin, ning õigest ajast juba kaks minutit üle oli. See maja on ikka üks odav ja ebakorrapärane monstrum - meenutab pisut suuri ehitussoojakuid. Aga kohtumine seisnes selles, et üks naine juhatas mind ühe stendi juurde, kus on kõik filmiosakonna ainete toimumise ajad... Edasi pidin ise hakkama saama. Loengud valima, sinna kohale minema ja õppejõuga rääkima. Seal stendi juures seisin vist järgmised tund aega ja üritasin sobivaid aineid välja valida. Kui üks naine juba kolmandat korda kõrvalolevast kontorist välja tuli ja ma ikka veel seal seisin, siis otsustasin ära minna. Tegin kõigist paberitest pilti ja vaatasin raamatukogus edasi.

Käisin juba ka kahes loengus ning ega suurt ikka aru ei saanud küll. Esimene loeng, kus käisin, puudutas selliste meisterrežissööride nagu Fritz Lang ja Alfred Hitchcocki töid. Alustasime Friz Langist ning kuna räägiti tema elust ja loomingust, siis oli loengu sisu isegi suhteliselt kergesti aimatav ning kodus järgi kontrollitav. Teine loeng oli dokumentaalfilmi teemal ning selle sisu jäi mulle suhteliselt arusaamatuks - õppejõud rääkis suhteliselt kiiresti mikrofoni ning kaja oli ka häiriv. Selle esimese ainega võiks ma vast isegi hakkama saada, aga teisega mitte. Aga eks oleneb ka sellest, mida hinnatakse.

Täna oli mul rõõmus taaskohtumine vana sõbraga, mille nimeks on kergejõustikutrenn. Nimelt on meil siin võimalus harrastada kõikvõimalikke spordialasid ning selle eest ka ainepunkte saada. Ma otsustasin valida kergejõustiku - muude aladega võin ka eestis tegeleda, ent niipalju julgust mul ilmselt poleks et eestis uuesti kergejõustikutrenni minna. Ega harrastajate trenne ju ei ole ka. Aga siin on mu enesehinnang seoses keeleoskusega niikuinii madal, nii et las käia :)

Vaatamata suhteliselt külmale ilmale oli trenn õues. Peale minu oli seal veel neli inimest, kõik prantslased. Treeneriks oli keskealine prantsuse mees - täpselt sama nägu kui üks prantsuse ujumistreener Pöffil nähtud filmis. Lahe. Selgus, et tegu on eelkõige jooksutrenniga ning selliseid alasid nagu kaugushüpe, kõrgushüpe jne plaanis harjutada ei ole. Mis seal ikka. Pärast treeneri juttu ütlesin ühele tüdrukule, et ma ei saanud kõigest aru ning küsisin, mida hinde saamiseks tegema peab, siis oli vastus lihtne - jooksma. Ning siis me jooksimegi. Kõigepealt 3x100 meetrit ning siis 10x300m.

Värsked konnauudised

Olen nüüd taas kord Merikesega hüvasti jätnud ja ühikasse tagasi jõudnud. Ühikatuba tundub nüüd kuidagi tühi ja kõle. Ei ole enam kellega rõõmu ja muret jagada. Aga tegelikult.. mis siin kurta - ma arvan, et juba poole tunni pärast saame jälle Skype'is rääkida :)

Nädalavahetusel jõudsime veidi põhjalikumalt tutvuda Lyoni vaatamisväärsustega. Eile oli minu ülikooli Erasmuslastel Lyoni tuur ja võtsin Merikese sinna kaasa. Keegi ei pahandanud. Kokkuvõttes oskas tema sellest tuurist vist palju rohkem rõõmu tunda, kuna sai giidi jutust rohkem aru. Minu jaoks ta rääkis ikka üsna kiiresti ja kasutas üsna keerulisi sõnu. Vahepeal jätsin lihtsalt kuulamise pooleli ja tegin fotosid. Selle prantsuse keelega on jah nii, et ühel hetkel nagu saaks aru ja siis järgmisel hetkel üldse mitte. Ekskursioonil sattusime ühe kena restorani juurde, millel seisis reklaam "Grenouilles Fraiches" (värsked konnad). Ma lausa pean selle teile siia vaatamiseks panema. Huvitav, mida see siis tähendab, et värsked ...

Seda kaunist konnapilti vaadates tuli mulle mõttesse, et peaks need konnakoivad ikka ära proovima. Teid ju kindlasti huvitaks, et milline maitse oli :) Muidugi saab neid ka Eestis proovida (kasvõi näiteks Tartus Tsink Plekk Panges), aga siin maitsevad kindlasti paremini :) Toidust veel niipalju, et siin söövad ju kõik saia. Naljakas on vaadata, kuidas metroos või tänaval tulevad vastu inimesed, kellel kotist pikad baguette'id välja ulatuvad. Ning ega meistki see saiaarmastus mööda pole läinud. Kui ikka pole ammu söönud ning tänavaservas ükshaaval saialõhna levitavad poekesed vastu tulevad, siis lõpuks tuleb järele anda. Muide eile otsustasime õhtul, et aitab saiast ning sõime Ratatouille'd (poest ostetud konservina). Oli väga hea.

Homme on mul tähtis kohtumine koolis (Rendez-vous pedagogique), kus saan ilmselt teada, milliseid aineid võiksin võtta ja milliseid mitte. Kohtumine toimub selles ülikoolihoones, mis asub linna teises servas ning kuhu sõidab trammiga üle 30 minuti. Kohtumine on juba kell 9 ning seega pean ärkama küllaltki vara. Plaanisin nii, et mõtlen täna juba mõned laused valmis, mida homsel vestlusel tõenäoliselt kasutama pean... Äkki jätan siis intelligentsema mulje :) Aga teile, kallid sõbrad. Au revoir! (Nägemiseni)

Kodu! Kodu?

Avastasin, et blogilugejad vist veel ei teagi, et ka mina elan nüüd ühikas. Esmaspäeva hommikul tulin esimese asjana Littré'sse ja sain toa. Elan 4. korrusel (seega siis tegelikult 5ndal), pinda on 19 ruutu, juhtmega internet on üürihinna sees ning vannituba ja kööginurk on täitsa minu omad. Keelekeskusse ja minu teaduskonda on vastavalt 200 ja 600 meetrit. Majajuhataja on tõeliselt abivalmis ja vastutulelik. Kapi- ja riiulipinda pole mul kodus ka vist nii palju, seega seisavad riiulid tühjana. Kooliasjade tegemiseks on koht super, sest segajaid peale isikliku motivatsioonipuuduse ei näi olevat.
Aga ühika peamisest võlust, vältimatust vajadusest ja samas võimalusest teiste tudengitega kokku puutuda ma pole siin veel aru saanud. Kuna ühisruume peale väikse jõusaali ei ole, siis teisi maja peal eriti ei näe. Samas pole semester veel päriselt alanud ka.
Ent veelgi suurem aga on selle koha üür. Teiste sarnaste ühikatega võrreldes pole vahet: kuna kõik kommunaalid peale elektri on hinna sees, siis on siin isegi võibolla veidi odavam ja kahtlemata lihtsam, kui mõnes teises eraühikas. Ülikooli hallatavad ühikad ei ole sugugi nii mugavad ja seal ei olnud selle nädala seisuga vabu tube ka. Kuid kuna eelmisel nädalavahetusel elamiskohta otsides lisasin end paari colocation'i andmebaasi, siis tean praeguseks liiga hästi, kui palju odavam oleks kellegagi korterit jagada. Nii palju odavam, et kannataksin ära maksta ka ühikast enneaegu välja kolimise lisakulud ja ikka võiksin viie kuu peale ligi 1000 eurot kokku hoida. Julm. Nii lähengi juba täna üht pakkumist vaatama. Plussideks peatne WiFi, üle 2 x odavam üür ja surve suhelda korterikaaslasega prantsuse keeles.
Eks see rohkem vist oma elu raskemaks tegemine ole. Võiks lihtsalt üüri automaatselt arvelt maha tiksuma panna ja vältida 15,56ga korrutamist :) Ja ma tean väga hästi, kui ebamugav on hakata majajuhatajale seletama, miks ma nüüd, kui peaaegu kõik asjad aetud, siit ära tahaksin kolida. Rääkimata sellest, et aadressivahetus nõuaks uut asjaajamist panga ja üldse kõigi ametitega, kuhu ma oma aadressi juba andnud olen. Sest tõepoolest, siin on väga mugav ja isegi liiga rahulik ja kõik on lähedal, aga ma ei saa üle mõttest, et ma võiksin praegu üüriks kuluvat raha hoopis näiteks siin ringisõitmisele kulutada. Hoian teid kursis.
Aga see linn ise hakkab mulle tegelikult juba täitsa meeldima :)

Paberimajandus

Kuigi ma teadsin seda juba enne Prantsusmaale tulekut, üllatab prantsuse bürokraatia paberilembus mind siin ikka ja jälle. Kuid nagu Tõnn juba sünnitunnistuse teema juures märkis, siis paljusid neid "absoluutselt vältimatuid" pabereid polegi lõppkokkuvõttes tihtipeale nii hädasti ega kiiresti vaja.
Võtkem näiteks ühikasse kolimine. Iga ühikas nõuab oma elanikelt portsu erinevaid koopiaid ja tõendeid. Minul läks veel päris hästi: résidence "Le Littré" käendajat ja sellega soenduvaid käendaja palgalehti ja pangakinnitusi ja sadat muud paberit ei nõua. Tegelikult on aga aega ka miinimumprogrammi kuuluvate tõenditega nagu majutuskindlustuse sõlmimise kinnitus ja pangakonto ja aadressi seotuse kinnitus. Esialgu tuleb ühikast või korteriomanikult võtta elukohatõend, millega alles pangakontot avama saab minna. Kuna ma turvakaalutlustel väga palju sularaha kaasa ei võtnud, anti mulle isegi tagatisraha maksmisega aega jaanuari lõpuni: kohaliku pangakaardi loodan saada järgmise nädala lõpuks.
Samuti suunati mind välisüliõpilastalitusest enne oma "toimiku" ära viimist ja üliõpilaskaardi tegemist kindlustusse sõlmima üliõpilaste sotsiaalkindustuslepingut. Ma ju teen kõike, mis kästakse, ja maksin 14.50 eurot ära. Oma värske sotsiaalkindustusnumbri ma aga unustasin oma toimikusse kirjutada ja toimiku kätte saanud prouale piisas täiesti Euroopa ravikindlustuskaardist. Nii et oleks ka vist ilma lisakindlustuseta saanud. Samas eile pangakontot tehes sain teada, et minu kindlustajal ja pangal on mingi kampaania, et kõik selle firma poolt kindlustatud saavad pangalt 40 eurot. Süsteem jäi mulle veidi häguseks, aga eks ole näha :)
Pabereid on palju igal juhul. Konto avamise peene protseduuri jooksul mainis ka tore noor teller, et isegi tema jaoks on see liig. Ja erinevalt temast tuli minul allkiri anda vaid panka jäävatele eksemplaridele. Samas ainult allkirjast ei piisagi: oma käega tuleb enne allkirja andmist selleks eraldi mõeldud kasti kopeerida fraas "lu et approuvé" ("lugenud ja heaks kiitnud"). Nagu midagi erakordset, tutvustas teller mulle võimalust saada igakuised pangatoiminguid puudutavad väljavõtted mitte postiga vaid netipangas. Rõõm oli mõlemapoolne. Pangast lahkusin umbes poole kilo paberitega.
Täna käisin kohalikus "peretoetuste kassas" ja andsin sisse oma elamistoetuse avalduse. Selle sai muide veebis eelnevalt täita, tänu millele tuli mul allkirjastada umbes 3 lehte vähem, kui välisüliõpilastalitusest saadud vormi kasutades. Toetuse kalkulaator kodulehel andis võimalikuks toetuse summaks ca 160 eurot, aga eks ole näha, mis päriselt saab.

Ei ole enam turist

Alguses oli küll selline tunne, et oleme Prantsusmaal lihtsalt puhkusereisil. Et võib poes osta paremaid ja kallimaid toite, sest välismaal ikka võib. Ja väljas süüa. Aga sellest nädalast on meil mõlemal juba piisavalt kohustusi ja asju, mis vaja joonde ajada. Ja vaikselt tuleb harjuda mõttega, et polegi pelgalt puhkusereis.

Kui esmaspäeval Merikese juurest Saint-Etienne'ist ära sõitsin, siis oli mul tõsiselt kurb tunne. Tundsin ennast suures Lyonis täiesti üksi, ning ka mu toanaaber Hamilton jõudis koju alles õhtul kell 00. Olin vahepeal veidi mõtteid mõlgutanud ühikasse kolimise teemal ning kuna Hamiltoni korterisse jõudes lõi mulle näkku tervet korterit täitev sokihais, siis olin oma otsuse teinud. Teisipäeva hommikul võtsin kohvri ja läksin minema. Hamiltoni tänasin väga, kuna ta oli tegelikult väga külalislahke ning tema tänas ka mind, et ma ärakolimise otsuse nii kiirelt tegin. Ta saab nüüd jätkata üürilise otsimist (ta vist seda vahepeal ei lõpetanudki).

Eile oli esimene kokkusaamine teiste Erasmuslastega - suur infopäev. Kohtasin juba hommikul Austraalia poissi Geordie'd kellega sai ka pisut prantsuse keelt harjutada ning selgus, et ta kolib minuga samasse ühikasse. Pärastlõunal siis suur infotund - muidugi kõik prantsuse keeles. Esialgu jõudis veel järge pidada sellel, mida räägiti, aga mingist hetkest lõi seina ette. See oli vist siis, kui pidi korraga ankeeti täitma ja kuulama. Hiljem ütles ka Geordie, et tal oli arusaamisega raskusi, kuigi muidu oskas ta keelt minust paremini. Päris suur hirm oli tegelikult, et midagi väga tähtsat jäi arusaamata.

Pärast infotundi läksime ca kümne välisüliõpilasega baari istuma. Kaks rootsi tüdrukut - tellisid õlut. Üks saksa tüdruk - tellis õlut. Kaks austraalia poissi - tellisid õlut. Mina - tellisin õlut. Üks kõrvarõngaga itaalia noormees - tellis Martini :) Seal rääkides oli küll suur õhin üleval ja kõik olid jube tahtmist täis, et kuhu minna ja mida teha. Aga kui nüüd mõelda, siis teiste Erasmuse üliõpilastega väga palju ei kohtugi enam... Igaüks võtab ju omad ained, ainult keelekursususe gruppi võib samasse sattuda. Homme on veel mingi Erasmuse pidu, aga tegelikult on see mingi ööklubi alatu võte raha teenimiseks. Panna peo nimeks "Erasmuse pidu" ja loota, et siis kõik välisüliõpilased tulevadki kohale ja ostavad 12 EURise pileti. Väga kaval.

Aga õnneks on mul nüüd olemas ühikarahvas, kellega ma teoreetiliselt igal õhtul kokku võin saada. Ühikas tundub normaalne ja kuigi tuba on väike, tunnen ennast siin ikka kuidagi kodusemalt kui Hamiltoni juures. Ühika WiFi jaoks pole mulle ka veel parooli antud, aga leidsin juba võimaluse, kuidas enda telefonist Wifi ruuter teha ning Orange mobiilset 3G internetti kasutada. Kui kõik toimib, siis peaksin 6 EUR eest Orange netti saama kasutada kuu aega iga päev 20.00 - 8.00.

Täna oli üldiselt suur kordaminekute päev. Sain ilma suurema vaevata endale tehtud ühistranspordi kaardi ning ka üliõpilaspileti. Üliõpilaspileti pärast oli päris palju muret, kuna selle avalduse täitmisest räägiti eilsel infotunnil tund aega. Muuhulgas räägiti, et kindlasti on vaja sünnitunnistuse koopiat ning selle AMETLIKKU tõlget. Anti ka tõlkebüroo aadress, kus seda ca 20 EURi eest saada. Minu tõlke oli teinud Merike ning mul polnud seda ka välja prinditud. Läksin avaldust siiski ära viima lootuses, et äkki saab kohapeal välja printida. Aga üllatus-üllatus, sünnitunnistuse tõlget ei läinudki vaja! Võib-olla oli asi väga sõbralikus noormehes, kes mu avalduse vastu võttis... Aga üldiselt kisub mõte küll nende peale, kes oma sünnitunnistust kalli raha eest tõlkimas käisid :)

Üliõpilaskaardi tegemisel oli naljakas seik veel minu eesnimega - nimelt oli ülikool printinud avaldusele "Tönn". Küsiti, et kas see sobib. Ma üritasin veidi aega seletada, milline katus o kohal olema peaks, aga siis sain aru, et sellist tähte pole siin keegi näinud. Siis palusin ö asemel kirjutada ô, mis on natukegi rohkem õ moodi. Nii, et saage tuttavaks: Tônn. Ikka parem kui Tönn või Tonn.

Lisaks käisin veel kaugel-kaugel supermarketis, et omale toidunõusid ja söögiriistu osta. Poes kahvleid valides jäin raske valiku ette: kas osta üks nuga, üks kahvel ja üks lusikas 6 EURi eest (ilusad) või neli nuga, neli kahvlit ja kaheksa lusikat komplektina 7 EURi eest (imelikud). Võitjaks osutusid imelikud ja odavad noad-kahvlid, kus käepidemed on läbipaistvad ja mulle täis. Kui neid kaua vaadata, siis võivad isegi meeldima hakata...

Telefoniseeritud

Üks asi, mille üle ma siin imestan, on see, kuidas prantslased meiesuguste poolumbkeelsetega ikka prantsuse keeles suhelda viitsivad. Näiteks teenindajad, kes kindlasti ka inglise keelt räägivad. Eestis mindaks juba ammu inglise või vene keelele üle ja eks see ole vast ka üks põhjuseid, miks Eestis elavad välismaalased keelt praktiseerida ei saa.
Tänasel poeskäigul astusime läbi France Telecomi poest ja Tõnn rääkis müüjaga prantsuse keeles mobiilsest internetist nii mis mühises. Pooleks aastaks mõistliku hinnaga mobiilse interneti võimalust kahjuks vist pole, aga oma uued kohalikud SIMkaardid saime küll. Kõik meie praegused ja tulevased Prantsusmaa mobiilinumbrit omavad sõbrad saavad nüüd meile helistada numbritel +33633173952 (Merike) ja +33633174494 (Tõnn). Eestisse helistame vast ikka pigem vanadelt numbritelt, sest isegi roaminguhind on veidi odavam kui kõneminut Orange'ilt välismaale. Ka Eesti numbritelt meile on vist odavam helistada vanadele numbritele, vastuvõetav kõneminut on 3.57. Minul on vana kaart ühes vanas telefonis aktiivne ka.
Aga tegelikult kohtume skaibis;).

Poodlemisest

Esseesid meile kirjutada ei meeldi, aga poes käia vist küll kohe hirmsasti. Vähemalt kord päevas on vaja ju süüa ostma minna, pikemalt ette plaanimine ja korraga rohkem ostmine ei oleks ju meie moodi ka :P
Mis sööki puutub, siis see nii hirmus kallis küll ei ole, kui võiks karta. Olgu, liha me siin tõesti vist väga tihti poest koju ei tassima ei hakka, aga kui veidi valida, siis saab süüa küll ka täitsa mõistliku hinnaga. Valgehallitusjuustu ei saa ju ostmata jätta, kui see ühe euro ringis maksab, eksole :) Mõistliku hinnaga söömist lihtsustavad ketipoodide omatooted. Esimesel õhtul Lyonis poes käies avastasime alles kassas, et kõik ostetud viis-kuus toodet kandsid Casino kaubamärki. Maitsesid küll.
Küll on algajaile rohelistele moraalselt väga raske osta näiteks jogurtit ja jäätist. Esimest saab osta minimaalselt nelja 125 ml topsi kaupa, suuri pakke pole olemaski. Lyonis ostsime ka "kreemjat kodujuustu" (fromage blanc velouté), mida sai kiloses plasttopsis ja mis maitses nagu maitsestamata jogurt, aga see on rohkem nagu erand. Jäätiseid saab vähemalt sellest poest ainult nelja-viie kaupa pappkarpi pakituna, aga vähemalt koju toomiseks saab suuri topse ka. Ühe päevaga on prügikasti jõudnud rohkem pakendeid kui Eestis kolmega, aga me ei siin söö kolm korda rohkem :P Samas on kilekotid kassas piisavalt kallid, et inimesed käivad poes oma poekottidega. Võibolla tabavad kunagi ka selle pakenditeema ära.
Eestis on vist ka juba mingites poodides elektroonilised hinnasildid, vähemalt mingit juttu olen kuulnud, aga ma ei mäleta, et ise oleksin näinud. Siin on isegi comarketisuurustes poodides sellised:

Siin St Etienne´is on hetkel meile kõige lähemal suur kaubanduskeskus Centre Deux (mis väljast näeb välja nagu kole laohoone, aga seest nagu keskmine Ülemiste, seega pole hullu), kus asub ka üks kohalikest Prismadest, Auchan. Minu jaoks on juba Sikupilli Prisma normaalseks poodlemiseks tüütult suur, aga see pood on lisaks oma kahele korrusele veel täiesti ebaloogilise kaupade paigutusega ka. Näiteks tomatikastet ei leidnudki üles, ja ei tahaks uskuda, et neil peale nelja Uncle Bensi muid kastmeid polnud. Aga iseteeninduskassad töötavad seal imeilusti. Lausa lust, mitte mingi uimane ja bugine Lembitu konsumi aparaat :)

Lõunamaa tõepoolest

Need, kes arvasid, et meil siin Eestiga võrreldes hea soe on, võivad kergendust tunda. Sõitsime täna Lyonist Saint-Etienne´i ja see lumi siin on... ahastamapanev :D Külm oli ka Lyonis, aga siin on värske märg paks lumi. Ühtegi sahka me täna oma teel ei näinud, aga minu kohvri abil panustasime kõnnideede lumest puhastamisse hoolega ise.

Saint-Etienne´ist tegelikult suurt ettekujutust veel ei ole. Hetkel puhkame päevasest ringituuseldamisest ja siis mõtleme edasi, kas ja kuhu läheme või mida teeme. Aga päevast endast.
Rong Lyonist St Etienne´i sõidab ca 50 minutit ja isegi pilet pole kuigi kallis, 7-8 eurot. Ma juba kujutan ette, kuidas ma edaspidi Edelaraudteega sõites siinsete rongide sujuvale sõidule mõtlen...
Rongijaamast võtsime kohvri loha järele (või noh, Tõnn võttis:)) ja lootsin hea õnne peale ühte hea hinna ja kvaliteedi suhtega ühikasse tuba küsima minna. Tükk aega lumes tuhlanuna õige maja üles leidnud, tuli välja, et sealne vastuvõtusekretär on juba paar päeva haige ja esimene võimalus elamispinna kohta midagi teada saada on esmaspäeval. Jess.
Matkasime edasi, ülikooli vastuvõtuosakonda, mille töötajate vastutulelikkus ja sõbralikkus tegi mu päeva. Luban, et ma nüüd mõnda aega ei vingu St Etienne´i tuleku üle :). Sain teada, et minu keelekursus hakkab siiski alles 18. jaanuaril ja järgmisel nädalal peale linnaekskursiooni eriti midagi ei olegi. Seega saan rahulikult oma asju ajada, tutvuda ja esseid-eksameid kirjutada, kui vaid mõtteid suudaks koondada.
Kui erasmuslastega tegelev daam läbi lume lõpuks tööle oli jõudnud (mmm... kella 16ks), sain juhtnööre järgmisteks administratiivseteks käikudeks. Kuulnud minu ühikaebaõnnest, helistas ta ühte siinsesse eraühikasse ja broneeris mulle ülikooli kulul kolmeks ööks toa. Või noh mis toa, ühetoalise korteri :D Ma olen jätkuvalt hämmingus. Viis kuud siin elada oleks aga "pisut" kallis. Seetõttu püüan lähipäevil uurida siinseid colocation'i ehk kaasüürilise pakkumisi ja kui midagi sobivat ei ole, lähen uuesti sinna ühikasse ja loodan, et tube on ja sekretär on terveks saanud :).
Vabal ajal otsime internetti. Nii Lyonis kui St Etienne´is on ülikooli WIFI-võrgu kasutamiseks vaja üliõpilaspiletit ja kasutajatunnust-parooli, mida saab aga tegema hakata alles järgmisel nädalal ning pileti kättesaamine võtab omakorda nädala. Aga plaanide tegemiseks ja info otsimiseks on ju meiesugustel pidevat ühendust vaja :) Täiesti ootamatu stressiallikas. Elamist otsime ka WIFI olemasolu ja kvaliteedi järgi ja praegu püüab Tõnn oma prantslastest sõprade abiga leida Prantsusmaa vastet Eesti KÕUele, sest Hamiltoni juures on WIFI mõeldud siiski vaid ühele arvutile kasutamiseks. Me oleme ikka parajad sõltlased küll.

Esimesed rõõmud ja mured

Oleme nüüd juba umbes päevakese Lyonis kohal olnud. Kohvrite lõplik kaalumine lennujaamas lõppes edukalt - ma olin suutnud oma suure kohvri täpselt 19.9 kilo peale rihtida ning käsipagasit üldse ei kaalutudki (see oli mul kindlalt üle kaheksa kilo, muhahaa). Vahepeatused olid meil Riias ning Genfis - sealt sõitsime edasi vinge kiirrongiga. Kiirrong sõitis küll väga sujuvalt ja ilmselt üle 200 km/h, aga sellisest eestlastele tuttavast hädavajalikust asjast nagu internetist polnud juttugi. Genfis rongipileteid ostes tabas meid hetkeks segadus, sest olime suutnud ära unustada, et Shveitsis ei käigi arveldamine eurodes - ja see oli põhjus, miks rongipilet esialgu kallis tundus. Kui rongipileti hinna eurodesse ümber arvestasime, tundus täitsa normaalne :)

Lyonis Marcel Merieux tänaval tervitas meid siin rõõmsalt brasiillane Hamilton (kusjuures hääldatakse hoopis "amijon"), kellega olin varem internetis kokku leppinud, et tulen tema juurde elama. Alguses üritasin Hamiltoniga prantsuse keeles rääkida, kuid kuna ta oskab ka inglise keelt suhteliselt hästi, siis läksime sellele üle. Natuke põen selle pärast siiamaani, sest tunnen, et peaksin tegema kõik võimaliku oma prantsuse keele taseme arendamiseks. Rongijaamast korterisse sõites rääkis Merike taksojuhiga pikad jutud ja sai isegi oma keeleoskuse eest kiita. Mina aga oskasin vaid paar sõna vahele öelda. Krr. Korteril pole üldiselt viga, aga ühte detaili Hamilton muidugi e-maili teel unustas mainida. Seda, et WCsse saab vaid läbi minu toa. Näiteks täna öösel käidi vetsus neli korda :)

Internetiga on ka lood kehvad - korteris saab internetti vaid teisest arvutist tuleva juhtme kaudu ning ühendus ei tööta alati (see sõltub vist sellest, mis parajasti teises arvutis toimub). Väike nipp ka.. kui mõni lehekülg ei avane, siis võib proovida www ette kirjutada. Näiteks maps.google.com, mis tavaliselt www-d ette ei nõua, töötab siin niimoodi palju paremini. Käisime täna päeval ka raamatukogus netti otsimas, kuid ka suhteliselt ebaõnnestunult - pidi kasutama kohalikke AZERTY-klaviatuuriga (ülemine rida... ei tea küll, mis kasu on A ja Q äravahetamisest), millega läks trükkimine teokiirusel.

Sain teada, et teoreetiliselt on mul veel võimalus minna ühikasse, kuhu mul esialgu reserveering oli. Käisin täna ka seda vaatamas, ning üldiselt polnud viga... Vähemalt ei olnud kellegi teise WC minu magamistoas :) Aga kui küsisin Merikese abiga ühelt kohalikult interneti kohta, siis sain umbes sellise vastuse, et "vara hommikul ja hilja õhtul isegi töötab". Nüüd on siis vaja otsustada, kumma majutuse valin. Ise arvan, et kui brasiillase korteris saab nett korda, siis võin ka siia jääda. Homme plaanin koos Merikesega Saint-Etienne'i minna, et aidata talle elamist otsida.

Kaalujälgijad

Oleme Tallinnas ja alates kella 21st tegelenud praktiliselt vaid kaalujälgimisega. Milvi vinge vedrukaalu abil oleme püüdnud saada oma äraantav pagas ja käsipagas alla vastavalt 20 ja 8 kilo. Kusjuures vähemalt mina püüdsin juba Tartus vähemvajalikud asjad kohvrist välja tõsta. Mille veel maha raatsiks jätta? Tõnn loobub tõenäoliselt rahvuspapudest, aga "Triumfikaar" pääseb ehk veel kohvrisse. Minust jäävad Tallinna mõned riided ja kreemid, mis kokkuvõttes nagu suurt ei kaalugi. Aga vähemalt kaalu osuti jääb värelema lubatud piiresse. Homme hommikul selgub tõde ka Milvi kaalu täpsuse koha pealt. Tõnni ema andis muuseas hea hädaabinipi: meil on ju veel taskud ka, kuhu ülekilosid toppida :)
Nii et, sõbrad ja perekonnad, leppige aegsasti sellega, et kuna kogu see kraam tuleb ju tagasi ka tuua, siis suveniiride ja kingituste jaoks ruumi ei jää :P

Keelest ja õppimisest

Minu esimene prantsuse keele õpetaja ütles, et see on kultuuri ja armastuse keel. Kindlasti on minu kõige suuremaks ja järjepidevamaks "ettevalmistuseks" siiani olnudki prantsuse keele õppimine - usun et see väärib eraldi sissekannet blogis. Kuigi olen prantsuse keelt õppinud kolmel semestril vabaainena ning hiljem kõvasti iseseisvalt, tekitab see mulle ikka veel kõvasti muret. Merike, kellel olid sel semestril juba Tartus prantsuse keelsed ained ilmselt nii palju muretsema ei pea... Ta vist muretseb küll, aga vähemalt minu arust pole põhjust :)

Minu muretsemise põhjuseks on eelkõige see detail, et enamik minu võetavatest ainetest Lyonis on prantsuse keeles. Kui oleks võtta inglise keelseid aineid, siis muidugi oleksin ma need valinud, aga neid lihtsalt polnud. Ühe suutsin küll välja otsida "inglise keelne filmiterminoloogia" - vähemalt on üks aine tagavaraks, millest läbi peaksin saama :) Tegelikult on veel olemas ingliskeelne majandusterminoloogia, õigusterminoloogia jne, aga nende valimine tunduks juba pettus.

Minu keeletase hetkel peaks olema umbes-täpselt selline, et suhtlemiseks piisav, aga ülikoolis loengutest aru saamiseks ... Oi-oi-ei-ei. Plaanisin õppimiseks võtta vabaks terve detsembrikuu - selleks tulin ka töölt varem ära. Ent kohustusi on ikka nii palju jäänud, et intensiivsemalt õppida sain vaid umbes ühel nädalal. Räägiksin siinkohal veidi oma õppimismeetoditest - et kuidas siis on siiani tundunud hea iseseisvalt õppida.

Alguses otsisin netist erinevaid audio-lessoneid. Kui leidsin Michel Thomase nimelise mehe tunnid, siis tundus et olen avastanud lausa kullaaugu. Selgus, et tegu on legendaarse õpetajaga - - temalt on olemas ka araabia, hispaania, itaalia ja paljude teiste keelte tunnid. Tema metoodika põhineb sellel, et õpilasel (kuulajal) lastakse moodustada aina keerukamaid lauseid, uusi sõnu ja grammatikat lisatakse tasapisi. Õpitakse rääkimise kaudu ning midagi "pähe tuupida" pole vaja. See jätab juba üsna varajasest etapist mulje, et "vau, kui palju ma juba öelda oskan". Hiljem lugesin kuskilt, et Michel Thomase prantsuse keelel on tugev poola aktsent (tema kodumaa), ning nüüd teda uuesti kuulates tundub see mulle endalegi naljakas. Aga soovitan sellegi poolest.

Nüüd kui Michel ise on meie seast lahkunud, jätkavad jüngrid tema tööd - tundub, et tegu on lausa omamoodi ususektiga. Tema jüngrite poolt on välja antud näiteks "French vocabulary course" - olen ka seda pisut kuulanud, kuid millegi pärast ei tundu see enam nii hästi läbimõeldud ja efektiivne kui esialgne Micheli kursus.

Viimasel ajal olen kuulanud FrenchPod'i nimeliste helitundide sarja (www.frenchpod.com). Iga tund koosneb uute sõnade tutvustamisest, dialoogist ja arutelust. Nende dialoogid on päris humoorikad - näiteks oli selline, kus kaks Tour de France'il sõitjat on 10km kaugusel etapi lõpust, toss väljas, ning arutavad, et kas peaks katkestama. Hiljem saab netilehelt üle vaadata ka dialoogi kirjapildi. Mulle meeldib see, et neid dialooge kuulates puutub kokku ka palju sellise jutuga, millest aru ei saa - erinevalt Michel Thomase kursusest, kus puutusid kokku vaid varem õpitud sõnavaraga. Reaalses olukorras on ju ikkagi tähtis see, et ka keerulisest jutust oskaks võimalikult palju aru saada. Ja tuleb harjuda sellega, kuidas prantslased ise oma keelt räägivad - mitte, kuidas poolakad või ameeriklased seda rääkida üritavad :)

Üldiselt on audio-tundide kaudu õppimine mulle hästi sobinud, kuna seda oli väga mugav teha ühistranspordiga sõitmise ajal. Kuna kooli sõitmiseks kulus mul Tallinnas ca pool tundi, siis oli iga päev vähemalt niigi palju aega, mille sain keele õppimisele kulutada. Veidi naljakas on see, et kuna materjalid on olnud inglise keeles, siis nüüd tõlgin ma prantsuse fraase enda peas inglise keele kaudu. Ühelt poolt lisatöö mõtlemisele, aga teisalt on inglise keel prantsuse keelega palju sarnasem kui eesti keel.

Lisaks olen proovinud õppida filmide vaatamise kaudu. Olen vaadanud prantsuse filme ingliskeelsete subtiitritega - lihtne, aga vist mitte eriti arendav. Prantsuskeelseid filme prantsuskeelsete subtiitritega - keerulisem ja mõned filmile tähtsad detailid võivad jääda arusaamatuks. Prantsusekeelseid versioone filmidest, mida olen juba inglise keeles näinud (Näiteks Spider-Man 2 :P) - arendav, aga igav, kuna olen filmi juba näinud. Ning lõpuks lugesin kellegi nõuannet, et kõige kasulikum on vaadata hoopis inglise keelset filmi prantsuskeelsete subtiitritega - tundus kasulik, aga nii kahjuks kuulamist ei õpi. Üldiselt tundub mulle, et filmide vaatamine mu keeleoskust oluliselt parandanud ei ole. Üks tähtis filmidest õpitud sõna, mis hetkel meelde tuleb on "tuer" (tapma), seda kasutati kõigis filmides palju :)

Viimasel ajal olen õppinud ka selle kaudu, et olen pidanud prantsuse keeles kirjutama oma tulevasele korterinaabrile Hamiltonile (brasiillane). Idee poolest peaks ta oskama ka inglise keelt, kuid ta arvas, et pransuse keeles kirjutamine on meile mõlemale arendav ja vajalik. Nõus.