Loenguturist

Sel nädalal algasid loengud ka Saint-Etienne’is, vähemalt selles teaduskonnas, mille nimekirjas mina olen. Alguses kartsin, et võin siin võtta ainult magistritaseme aineid (mis oleksid veidi keerulised jälgida) või ainult oma teaduskonna/osakonna aineid (mis koosnevad peamiselt prantsuse kirjandusest, mille süvitsi tundmaõppimise soolikat pole mul siin veel kasvanud). Õnneks siiski mingeid selliseid piiranguid pole, seda enam, et minu Eesti õppekava mõistes on kõik aineid, mis ma siin võtan, vabaained. Tänu sellele olengi endale võtnud praegu vabaduse käia paar nädalat mööda huvipakkuvaid loenguid ja valida kokkuvõttes sellised, mis oleksid 1) huvitavad ja 2) mitte liiga kirved jälgida. Alguses mõtlesin punkte teenida inglise filoloogide ainetega, aga tegelikult ikka ei viitsi ka.

Pildil (allikas www.hepl.ch) puudub igasugune seos minu või minu ülikooliga, aga Tõnn keelas mul ilma illustratsioonideta postitusi teha. Julm.

Tänaseks on lisaks erasmuslaste keelekursusele sõelale jäänud näiteks seminar rooma tsivilisatsioonist (piinlik küll, aga näiteks jumalatest polnud peale „vastutusala“ praktiliselt midagi meeles), seminar prantsuse kirjanduslikust tekstist, eelkõige luuleteksti analüüsist (see ongi sama diip, kui kõlab, aga kuna see ongi välistudengitele mõeldud, siis ei saa veel alla ka anda), esimese aasta majandustudengite loeng euroinstitutsioonidest (mis on tänu prantsuse tudengite selgele eurovõhiklikkusele suurepäraselt jälgitav, jess!) ja muusikaosakonna loeng etnomusikoloogiast (mis on lihtsalt põnev ja mille õppejõud lubas mulle küsimatagi vajadusel leebemaid eksamitingimusi). Päris hea kompott, ma ütleks. Kuna sotsiaalteaduskonna loengud algavad järgmisest nädalast, pole võimatu, et pilt veel kirjum saab. Vast siis nädala pärast ole näha, millised ained ma ka õppelepingusse panen ja millistes niisama kõrva ja konspekteerimisvõimet harjutamas käin.

Sellest nädalast hakkasin sportlikuks ka. Ülikoolis on võimalik 20 euro eest aastas (minusuguste puhul siis semestris, mis on ikkagi väga odav) tegeleda ükskõik milliste spordialadega ükskõik kui intensiivselt. Alguses mõtlesin ujumise peale, aga üliõpilaste ujumistrennide ajad on nõmedalt keset päeva ja ujula on kaugel, samas kui aeroobikatrennid on otse nurga taga ja õhtuti. Nii olengi praeguseks käinud kolmes erinevas fitness-treeningus. Sealjuures pean ütlema, et need trennid on küllalt egopaitavad. Ma ei tea, kas see tuleb päris piimast ja mustast leivast, aga keskmine eesti aeroobikafänn on ikka sitkem kui siinne seltskond. Kui Eestis olen mina üks väheseid, kes ägab, et ei paindu ja ei jõua, siis siin võin ma end hetketi päris sportlikuna tunda :D Aga eks näeb, kui kaua seda trennilembust jagub.

Trenniga seoses pean ära mainima selle, kuidas trennis käiakse. Nimelt on spordisaalide juures ainult üks väike ilma kappideta riietusruum, mis kohalikele sugugi veider ei tundu, sest kohale tullakse juba spordiriietes, mantel võetakse ära saalis ja pärast minnakse sealt otse koju tagasi. Riietusruumi kasutavad särgi-pükste vahetamiseks vaid otse loengust tulijad. Seda, et keegi kasutaks kaht WC-de kõrval asuvat WC moodi kabiinis paiknevat duširuumi, pole ma veel näinud. Päris põnev oleks teada, mis ujulas toimub. Juba sellepärast pean ükspäev ka ujuma minema.