Retk suusavõlumaale

Vaid kuu jagu on jäänud maikuu keskpaigani, mil plaanisime Merikesega lõuna-Prantsusmaale Nice'i (Nizza) minna, et sinise mere ääres peesitada ning (loodetavasti) soojades lainetes hulpida; ent mõned inimesed käivad praegugi veel suusatamas. Ja meiegi nende hulgas - nagu mõni juba ühest eelmisest postitusest aimu sai - käisime mägedes suusatamas eelmisel reedel. Siin siis väike reportaaž sellest .

Tõesti naljakas, et see aastaaegade ja ka spordihooaegade üleminek siin tänu mägedele nii paindlik on. Tegelikult oli mul suusatama minnes päris suur hirm selle ees, et kuigi firma korraldab suusareise ja müüb pileteid, siis mäe otsa jõudes võib ikkagi üllatus tabada - et lumi on kõik juba ära sulanud. Kuna bussisõit algas juba hommikul 7 paiku, siis möödusid esimesed paar tundi bussis magades. Ja oli ikka päris suur masendus, kui pärast kahte tundi sõitmist silmanurgast õue piiludes ikka veel lund ei paistnud. Buss muudkui ronis ja ronis mäkke. Paistis silt, mis näitas kõrgust 1600m merepinnast. Paistsid pilved, mis olid madalamal kui meie buss. Ent lund ikka ei kuskil. Lõpuks, vaid paar kurvi enne Alpe d'Huez'i, ilmus valge vaip tee äärde ning päev oli päästetud. Suht napikas - ja ega kuulu järgi seal lund kauem kui aprilli lõpuni ei jätkugi.

Nii mina kui Merike olime selleks ohtlikuks päevaks päris põhjalikult ette valmistanud. Mina laenasin endale püksid ja jope, Merikesel õnnestus lisaks riietele leida ka kiiver ja suusaprillid. Suusad broneerisime internetist. Lisaks enda kindlustamisele (õnnetuse puhul tuleb helikopter järgi) tegin kindlustuse ka suuskadele - katkimineku või äravarastamise vastu. Kuigi esialgu tundus see kindlustamine hirmus tark tegu, siis praegu enam mitte - ei olnud sellist tunnetki, et midagi hullu võiks juhtuda. Mis muidugi ei tähenda, et mäesuusatamine kerge oli :)

Lisaks kartusele lume puudumise ees oli mul enne suusatamist veel üks hirm - et Merike pärast esimest korda mäest laskumist sama asja enam teist korda ette ei võta. Kas siis vaimse või füüsilise heaolu pärast kartes. Mitte, et mina ise teda hirmus araks peaks, aga millegipärast on tema reaktsioonid mäesuusatamisele ikka olnud: "ei julge", "ei saa ju" või "ei taha". Õnneks oli ka see hirm täiesti asjatu.

Alustasime mõlemad väikselt "roheliselt" mäelt, kus lisaks meile tegid trenni umbes 5-aastased algajad lapsed. Merike hoidis varmalt pisipõnnide sappa. Nagu suured sinikad põlvedel näitavad, tegi ta ka paar päris valusat kukkumist läbi. Ma käisin vahepeal veidi järsemat nõlva proovimas, ent kui ma sealt poole tunni pärast tagasi tulin, oli Merikesest vahepeal suusaproff saanud ning saime koos suurele mäele minna. Uskumatu. Ning pärast lõunat sõitsime juba "sinisest" nõlvast - progress missugune.

Siin pildil on siiski Tõnn, mitte Mari, nagu riiete järgi võiks arvata :)

See, et ma praegu ühe nõlva kohta "järsem" ütlesin, on tegelikult ikka puhtalt minu tasemest lähtuv arvamus - mina olin sealt esimest korda alla tulles ikka parajalt hirmul. Samas võis seal näha ka veidi kõrgema tasemega viieaastasi. Ning üks eriti huvitav nähtus, ehk siis ka ratastooli aheldatud inimesed tahavad suusatada: sõiduk, mis meenutas suuskadele kinnitatud lamamistooli. Ees toolil lamas suhteliselt abitult rihmadega kinni tõmmatud reisija, kelle selja taga seisis kogu kremplit mäest alla juhtiv hooldaja. Seda nähes sai sõna "ekstreemne" minu jaoks uue tähenduse - kuigi tegu oli rohelise nõlvaga, polnud see siiski mingi kelgumägi.

Kui hommikul kohale jõudes puhus meile bussist välja astudes näkku jäine tuul, siis umbes lõunal kella 12 paiku hakkas päike päris kõvasti kuumutama - just nagu oleks hoopis suvi. Läks lausa nii soojaks, et kannatas jope seljast võtta ja vaid T-särgiga polnud sugugi külm. Tõeliselt mõnus oli lõunapausil lamamistoolis päikest võtta ning süüa pannkooki jäätise ja shokolaadikreemiga, veidi eemal paistmas lumine maa ja kaugel imeilusad mäed.

Vaade tõstukist

Kahjuks oli soojal päikesel ka väike kõrvalmõju - see hakkas lund sulatama, ning lörtsisel lumel polnud enam pooltki nii mõnus suusatada. Sulanud ja kokkuhakanud lumi muutis mäe kohati ebatasaseks ning ka kukkuda oli lihtsam - ning sain ka mina korraks pepuga lund katsuda. Merike muidugi plaksutas rõõmust käsi, et ma ka kukkumise kirja sain, aga tegelikult oli kontakt maaga nii väike, et ma seda päris kukkumiseks ei loeks :)

Mida aeg edasi, seda väiksemaks muutus laskumisest saadav põnevustunne ning aina kõvemaks muutus valutunne jalgades. Teatavasti tuleb järsust mäest alla sõites aina kurve võtta ja siksakke teha, et kiirus liiga suureks ei läheks - lõpuks väsisid jalalihased sellest päris ära. Päris hea tunne oli viimaks kohmakad mäesuusasaapad jalast võtta (nendega kõndides sai aimu, mis tunne võib olla robotitel). Esimeseks korraks oli üks päev täiesti piisav. Kolm tundi bussisõitu ning olime taas kevadises Lyonis, päevaga ülimalt rahul. Ning tagasi suusavõlumaale mõeldes tundub uskumatu, et see oli siinsamas lähedal ja sel samal aastaajal.