Mõned aastad tagasi käis Tõnn perega Nice'is ja too puhkus oli nii muljetavaldav, et ta otsustas nüüd ka mind sinna viia. Lisaks kippus mõni nädal tagasi ka ilm Saint-Etienne'is ja Lyonis nii koledaks, et lihtsalt ei jäänudki muud üle, kui ise suve otsima minna. Nii veetsimegi eelmise nädala alguse Vahemere ääres.
Kuna eelmisel nädalal oli Cannes'is filmifestival täies hoos, näis veel mõned päevad enne teeleasumist majutuse leidmine võrdlemisi lootusetu üritus. Nii Cannes'is, Nice'is kui vahepealsetes väiksemates linnades olime kõik potentsiaalsed sohvapakkujad juba läbi küsinud, hostelid olid juba (gruupisid) täis ja kämpinguid saab rentida minimaalselt nädala kaupa. Samas covoiturage'i minek oli pühapäeva hommikuks juba kokku lepitud... Laupäeva õhtul plaanisime kohale jõudes minna hea õnne peale siiski mõnda kämpingusse haledat nägu tegema, ent couchsurfing päästis meid taas. Foorumisse jäetud abipalvele vastas Matt, kes oli nõus meile öömaja andma, hoolimata veel ühest surfajast, kes järgmisel päeval saabuma pidi.
Igatahes pühapäeva hommikul asusime teele. Maanteed, mis Lyonist Vahemere poole viib, kutsutakse autoroute du soleil'ks, päikese maanteeks, ja põhjusega. Toda heledat objekti, mille olemasolu viimastel nädalatel juba ununenud oli, nägime juba mõnikümmend minutit pärast Lyonist väljasõitu. Kui lõuna paiku Cannes'i jõudsime, avastasime, et oleksime pidanud seljakottidesse jopede tarbeks rohkem varuruumi jätma. Oli tükk tegu, et kotist väljavõetud suvekleidi ja plätude asemele mantlit, pükse, kampsunit ja kingi toppida. Aga no ei kurtnud ka :) Pärast mõningast tihkelt rahvast täis rannapromenaadil patseerimist ja festivalimelu uudistamist suundusime Matti juurde.
Neljakümne kandis Matt on tugevalt tätoveeritud ja kuulab oma CS profiili järgi raskemat metalli. Ja töötab kokana ning elab Cannes'i kesklinnast veerandtunnise bussisõidu kaugusel koos oma ema Claude'iga :) Matt, kes rutiini vältimiseks umbes iga kolme aasta tagant restorani vahetab, oligi parasjagu "kahe töö vahel" ja puhkas paar nädalat enne järgmises restoranis alustamist. Nii oli ta oma sõnul väga rõõmus võimaluse üle just festivali ajal hädalistele öömaja pakkuda, samas kui paljud kohalikud CS-lased sel perioodil oma korteri või mõne toa turistidele ja festivalikülastajatele välja üürivad... Nimelt on muidu väikeses ja rahulikus Cannes'is festivali ajal umbes neli korda rohkem rahvast kui tavaliselt: sealhulgas festivalikülalised, festivalikülalisi jahtivad fännid ja fotograafid ning turistid, kes kogu seda hullust oma silmaga näha soovivad. No ja siis veel sellised, kes oma puhkuseplaanid lihtsalt veidi valele ajale sätivad :P
Juba teel Cannes'i valgustasid meie filminduses töötav autojuht ja ajakirjandustudengist kaasreisija meid faktist, et tegelikult on eriti filmitudengitel ja isegi niisama filmifännidel võrdlemisi lihtne festivalil akrediteeritud saada. Kui sellega mõned kuud varem alustada, muidugi :) Meie polnud nii vara Cannes'i tulemise plaane teinud, nii et selle tarkusetera panime järgmisteks aastateks kõrva taha. Siiski on festivali korraldajad veidi ka "tavainimestele" mõelnud ja igal õhtul linastub üks film randa üles seatud vabaõhukinos. Pühapäeva õhtul käisimegi seal üht Hollywoodi surfifilmidest tehtud dokfilmi vaatamas. Istud lamamistoolis külastajatele jagatud pleedi all ja kuulad lainte loksumist.... isegi halbu filme kannataks vist nii vaadata :P
Lisaks näitas Matt meile kätte telgi, kust ka niisama kinosõbrad mingitele linastustele kutseid saama peaksid. Järgmisel päeval läksimegi oma õnne proovima. Tegelikult seisid ka selle "kinosõprade" telgi sissepääsu ees kaelakaarte kontrollivad turvamehed, aga noh, läksime siis väljapääsu kaudu. Ääri-veeri mõne pileti küsimise peale ulatas leti taga olnud neiu meile pataka papist kutseid. Kuna kogu see protsess tundus liiga lihtne ja kutsed nägid välja pigem ülemõõduliste flaierite moodi, oli Tõnn väga skeptiline :) Tegelikult töötasid need küll. Kolmapäeval enne ärasõitu otsisimegi ühe sellise "alternatiivkino" üles ja pärast tagaukse ääres järjekorras ootamist nägime ikka ühe lühi- ja ühe dokumentaalfilmi ära. Ülejäänud kutsed jätsime oma võõrustajatele. Aga üleüldiselt peab ütlema, et kohalikele võib filmifestivali korraldus ikka päris väsitav olla, mida kinnitas ka Matt, öeldes, et pole harv, kui cannes'lased (hmm.. kannikad:P?) selleks ajaks linnast ära sõidavad. Sest liiklus on häiritud, linn on rahvast umbes ja ilma kaelakaardita pole sa oma kodulinnas mitte keegi :)
Kahel õhtul püüdsime Matti õhutusel minna vaatama ka melu enne õhtuse filmi algust. Nimelt võib siis näha punase vaibaga kaetud treppi mööda kinosaalini kõndivaid ebajumalaid. Kirjeldus kriiskavatest fännidest ja treppredelitel kõõluvatest kõmufotograafidest tundus piisavalt naljakas, et seda siis ka oma silmaga vaatama minna. Aga meie ajastus ei olnud kummalgi õhtul kõige vilunum, nii et pidime leppima vaatepildiga sadadest fotograafidest, kes oma redelit järgmise päevani teepiirde külge lukustasid. Seega peame kurvastama oma lugejaid, kes soovisid uudiseid Jude Law'st või Angelinast. Lugege elu24st. Ja fotod on alles fotokas, seega illustratsiooniks üks pilt lehelt http://www.vimooz.com/blog/2009/05/festival-de-cannes-2009/. Need, kes pole ülikonnas ega õhtukleidis on järelikult fännid :)
Sellest, mida me peale festivalimelu Cannes'is, Nice'is ja Antibes'is nägime ja tegime, juba järgmises postituses. Võib-olla saab lähipäevil veidi pilte ka ;)
No comments:
Post a Comment