Sunday 31 January 2010
Lumiere'id ja filmi leiutamine
Kes veel ei tea, siis Lyon on vendade Lumiere'ide kunagine elupaik. Ning kes veel ei tea vendade Lumiere'ide kohta, siis tuleb infot ilmselt otsida ajalooõpikust - seal peaks seisma, et nemad leiutasid filmikunsti. Tegelikult käisime Merikesega Lyonis Lumiere'ide muuseumis juba nädal tagasi, kuid muljeid jagan alles nüüd. Tunnen, et see on minu kui tubli filmitudengi kohus :)
Igatahes on Lyoni linn Lumiere'ide üle väga uhke - juba see ülikoolgi, kus mina käin, kannab nende nime. Ning Lumiere'ide kunagise elupaiga lähedal on tänavasildid ja isegi majad filmirulli meenutava kujundusega. Lahe. Filmi leiutamine on muidugi ka tähelepanuväärne sündmus - ajalooliseks verstapostiks peetakse Pariisis 1895 aastal toimunud esimest filmilinastust. Räägitakse, et kui näidati filmi "Rongi saabumine", siis kargasid osad pealtvaatajad püsti, kartes, et rong päriselt neile otsa sõidab.
Aga ega Lumiere'id liikuvaid pilte päris tühja koha pealt ka ei leiutanud. Nii see ka ei olnud, et nad nokitsesid paar aastat omaette keldris ja lõpuks said valmis midagi enneolematut. Võtame kasvõi selle, et ameeriklased peavad filmi leiutajaks hoopis Thomas Edissoni... Ja eks ta tõsi ongi. Juba paar aastat enne kui Lumiere'id rongi saabumist filmisid, tegi Thomas Edisson ameerikamaal endaleiutatud kaameraga vähemalt sama häid filme. Ainus vahe oli selles, et tema filme sai vaadata korraga üks inimene, mitte terve kinosaal. Edissoni ei olnud õnneks ka muuseumis päris maha vaikitud - kuigi igal temast rääkival infotahvlil oli mainitud, et kuna polnud võimalust salvestusi avalikult esitada, siis polnud see veel ka filmi algus. Ning ilma Lumiere'ideta poleks asi kuhugi jõudnud.
Ning eks on ka selles oma tõetera. Ilma avaliku esitamise ja rahaküsimise võimaluseta poleks keegi hakanud tegema keerulisi paljudest kaadritest koosnevaid filme. Tõde on see, et Edisson leiutas filmikaamera ning Lumiere'id projektori, ent "filmikunsti" leiutamine on pigem filosoofiline küsimus. Kuna meie ajalooõpikutes nimetatakse filmi leiutajatena Lumiere'isid, siis tuleb vaid au anda Prantslaste suurepärasele promotööle ja reklaamikampaaniale.
Lõpetuseks veel... Ega Edissonigi kaameragi midagi täiesti uut polnud. Muuseumis oli väljas veel palju varem leiutatud "fotopüss", mis tulistas 16 kaadrit sekundis. Seda küll siis vaid paari sekundi jooksul. Äkki oli juba see filmikunsti algus? :)
Friday 29 January 2010
Loenguturist
Pildil (allikas www.hepl.ch) puudub igasugune seos minu või minu ülikooliga, aga Tõnn keelas mul ilma illustratsioonideta postitusi teha. Julm.
Tänaseks on lisaks erasmuslaste keelekursusele sõelale jäänud näiteks seminar rooma tsivilisatsioonist (piinlik küll, aga näiteks jumalatest polnud peale „vastutusala“ praktiliselt midagi meeles), seminar prantsuse kirjanduslikust tekstist, eelkõige luuleteksti analüüsist (see ongi sama diip, kui kõlab, aga kuna see ongi välistudengitele mõeldud, siis ei saa veel alla ka anda), esimese aasta majandustudengite loeng euroinstitutsioonidest (mis on tänu prantsuse tudengite selgele eurovõhiklikkusele suurepäraselt jälgitav, jess!) ja muusikaosakonna loeng etnomusikoloogiast (mis on lihtsalt põnev ja mille õppejõud lubas mulle küsimatagi vajadusel leebemaid eksamitingimusi). Päris hea kompott, ma ütleks. Kuna sotsiaalteaduskonna loengud algavad järgmisest nädalast, pole võimatu, et pilt veel kirjum saab. Vast siis nädala pärast ole näha, millised ained ma ka õppelepingusse panen ja millistes niisama kõrva ja konspekteerimisvõimet harjutamas käin.
Sellest nädalast hakkasin sportlikuks ka. Ülikoolis on võimalik 20 euro eest aastas (minusuguste puhul siis semestris, mis on ikkagi väga odav) tegeleda ükskõik milliste spordialadega ükskõik kui intensiivselt. Alguses mõtlesin ujumise peale, aga üliõpilaste ujumistrennide ajad on nõmedalt keset päeva ja ujula on kaugel, samas kui aeroobikatrennid on otse nurga taga ja õhtuti. Nii olengi praeguseks käinud kolmes erinevas fitness-treeningus. Sealjuures pean ütlema, et need trennid on küllalt egopaitavad. Ma ei tea, kas see tuleb päris piimast ja mustast leivast, aga keskmine eesti aeroobikafänn on ikka sitkem kui siinne seltskond. Kui Eestis olen mina üks väheseid, kes ägab, et ei paindu ja ei jõua, siis siin võin ma end hetketi päris sportlikuna tunda :D Aga eks näeb, kui kaua seda trennilembust jagub.
Trenniga seoses pean ära mainima selle, kuidas trennis käiakse. Nimelt on spordisaalide juures ainult üks väike ilma kappideta riietusruum, mis kohalikele sugugi veider ei tundu, sest kohale tullakse juba spordiriietes, mantel võetakse ära saalis ja pärast minnakse sealt otse koju tagasi. Riietusruumi kasutavad särgi-pükste vahetamiseks vaid otse loengust tulijad. Seda, et keegi kasutaks kaht WC-de kõrval asuvat WC moodi kabiinis paiknevat duširuumi, pole ma veel näinud. Päris põnev oleks teada, mis ujulas toimub. Juba sellepärast pean ükspäev ka ujuma minema.
Tuesday 26 January 2010
Sõnnikuhõng ja surmahirm
Saturday 23 January 2010
Peoloomad
Aga muud seltskondlikud üritused on küll väga oodatud ja mõned ka väga toredad välja kukkunud. Alustan värskematest.
Eile õhtul tulin ma erakorraliselt juba neljapäeva õhtul Lyoni, sest üks siin erasmustav tüdruk oli Tõnni kutsunud ühe teise eesti tüdruku juurde galette des rois'd sööma. Kokkuvõttes oli koos viis eestlast (kes koondusid sujuvalt ümber söögi) ja vist sama palju prantslasi. Martsipanitäidisega kooki galette des rois'd süüakse tavaliselt kolmekuningapäeva paiku, aga nagu selliste asjadega ikka, müüakse seda siin hoolega edasi. Kuna koogi sisse on peidetud pisike kujuke, mille leidja saab pähe krooni ja muidu igavese au, saadab koogi jagamist peen protseduur: seltskonna noorim poeb laua alla ja nimetab, kellele järgmine tükk minema peaks. Tüdrukute koogis olnud kujukese sain mina, juhuu :)
Minu äraütlemata suureks rõõmuks on ka Prantsusmaal juba mõnda aega pubides-klubides suitsetamine keelatud, seega võib väikeses koguses selliseid õhtuid täiesti plaani võtta. Samas eelistan ma vist ikka alati olenguid kellegi juures kodus. Ka homseks oleme kutsutud ühe siinse slovaki paari juurde. Tõotab meeldejäävat õhtut!
Aga põhimõtteliselt tulime me siia, jah, õppima :P Loodan, et järgmisel nädalal on võimalust ka sellest veidi pikemalt kirjutada.
Tuesday 19 January 2010
Randevuu ümber puu
Tuli välja, et Rendez-Vous Pedagogique ei olnudki midagi suurt ja tähtsat, nagu nimest oleks võinud arvata. Olin veel hirmus mures, kui suure ülikoolilinnaku avarustes õiget hoonet ja tuba otsisin, ning õigest ajast juba kaks minutit üle oli. See maja on ikka üks odav ja ebakorrapärane monstrum - meenutab pisut suuri ehitussoojakuid. Aga kohtumine seisnes selles, et üks naine juhatas mind ühe stendi juurde, kus on kõik filmiosakonna ainete toimumise ajad... Edasi pidin ise hakkama saama. Loengud valima, sinna kohale minema ja õppejõuga rääkima. Seal stendi juures seisin vist järgmised tund aega ja üritasin sobivaid aineid välja valida. Kui üks naine juba kolmandat korda kõrvalolevast kontorist välja tuli ja ma ikka veel seal seisin, siis otsustasin ära minna. Tegin kõigist paberitest pilti ja vaatasin raamatukogus edasi.
Sunday 17 January 2010
Värsked konnauudised
Friday 15 January 2010
Kodu! Kodu?
Aga ühika peamisest võlust, vältimatust vajadusest ja samas võimalusest teiste tudengitega kokku puutuda ma pole siin veel aru saanud. Kuna ühisruume peale väikse jõusaali ei ole, siis teisi maja peal eriti ei näe. Samas pole semester veel päriselt alanud ka.
Ent veelgi suurem aga on selle koha üür. Teiste sarnaste ühikatega võrreldes pole vahet: kuna kõik kommunaalid peale elektri on hinna sees, siis on siin isegi võibolla veidi odavam ja kahtlemata lihtsam, kui mõnes teises eraühikas. Ülikooli hallatavad ühikad ei ole sugugi nii mugavad ja seal ei olnud selle nädala seisuga vabu tube ka. Kuid kuna eelmisel nädalavahetusel elamiskohta otsides lisasin end paari colocation'i andmebaasi, siis tean praeguseks liiga hästi, kui palju odavam oleks kellegagi korterit jagada. Nii palju odavam, et kannataksin ära maksta ka ühikast enneaegu välja kolimise lisakulud ja ikka võiksin viie kuu peale ligi 1000 eurot kokku hoida. Julm. Nii lähengi juba täna üht pakkumist vaatama. Plussideks peatne WiFi, üle 2 x odavam üür ja surve suhelda korterikaaslasega prantsuse keeles.
Eks see rohkem vist oma elu raskemaks tegemine ole. Võiks lihtsalt üüri automaatselt arvelt maha tiksuma panna ja vältida 15,56ga korrutamist :) Ja ma tean väga hästi, kui ebamugav on hakata majajuhatajale seletama, miks ma nüüd, kui peaaegu kõik asjad aetud, siit ära tahaksin kolida. Rääkimata sellest, et aadressivahetus nõuaks uut asjaajamist panga ja üldse kõigi ametitega, kuhu ma oma aadressi juba andnud olen. Sest tõepoolest, siin on väga mugav ja isegi liiga rahulik ja kõik on lähedal, aga ma ei saa üle mõttest, et ma võiksin praegu üüriks kuluvat raha hoopis näiteks siin ringisõitmisele kulutada. Hoian teid kursis.
Aga see linn ise hakkab mulle tegelikult juba täitsa meeldima :)
Paberimajandus
Võtkem näiteks ühikasse kolimine. Iga ühikas nõuab oma elanikelt portsu erinevaid koopiaid ja tõendeid. Minul läks veel päris hästi: résidence "Le Littré" käendajat ja sellega soenduvaid käendaja palgalehti ja pangakinnitusi ja sadat muud paberit ei nõua. Tegelikult on aga aega ka miinimumprogrammi kuuluvate tõenditega nagu majutuskindlustuse sõlmimise kinnitus ja pangakonto ja aadressi seotuse kinnitus. Esialgu tuleb ühikast või korteriomanikult võtta elukohatõend, millega alles pangakontot avama saab minna. Kuna ma turvakaalutlustel väga palju sularaha kaasa ei võtnud, anti mulle isegi tagatisraha maksmisega aega jaanuari lõpuni: kohaliku pangakaardi loodan saada järgmise nädala lõpuks.
Samuti suunati mind välisüliõpilastalitusest enne oma "toimiku" ära viimist ja üliõpilaskaardi tegemist kindlustusse sõlmima üliõpilaste sotsiaalkindustuslepingut. Ma ju teen kõike, mis kästakse, ja maksin 14.50 eurot ära. Oma värske sotsiaalkindustusnumbri ma aga unustasin oma toimikusse kirjutada ja toimiku kätte saanud prouale piisas täiesti Euroopa ravikindlustuskaardist. Nii et oleks ka vist ilma lisakindlustuseta saanud. Samas eile pangakontot tehes sain teada, et minu kindlustajal ja pangal on mingi kampaania, et kõik selle firma poolt kindlustatud saavad pangalt 40 eurot. Süsteem jäi mulle veidi häguseks, aga eks ole näha :)
Pabereid on palju igal juhul. Konto avamise peene protseduuri jooksul mainis ka tore noor teller, et isegi tema jaoks on see liig. Ja erinevalt temast tuli minul allkiri anda vaid panka jäävatele eksemplaridele. Samas ainult allkirjast ei piisagi: oma käega tuleb enne allkirja andmist selleks eraldi mõeldud kasti kopeerida fraas "lu et approuvé" ("lugenud ja heaks kiitnud"). Nagu midagi erakordset, tutvustas teller mulle võimalust saada igakuised pangatoiminguid puudutavad väljavõtted mitte postiga vaid netipangas. Rõõm oli mõlemapoolne. Pangast lahkusin umbes poole kilo paberitega.
Täna käisin kohalikus "peretoetuste kassas" ja andsin sisse oma elamistoetuse avalduse. Selle sai muide veebis eelnevalt täita, tänu millele tuli mul allkirjastada umbes 3 lehte vähem, kui välisüliõpilastalitusest saadud vormi kasutades. Toetuse kalkulaator kodulehel andis võimalikuks toetuse summaks ca 160 eurot, aga eks ole näha, mis päriselt saab.
Wednesday 13 January 2010
Ei ole enam turist
Saturday 9 January 2010
Telefoniseeritud
Tänasel poeskäigul astusime läbi France Telecomi poest ja Tõnn rääkis müüjaga prantsuse keeles mobiilsest internetist nii mis mühises. Pooleks aastaks mõistliku hinnaga mobiilse interneti võimalust kahjuks vist pole, aga oma uued kohalikud SIMkaardid saime küll. Kõik meie praegused ja tulevased Prantsusmaa mobiilinumbrit omavad sõbrad saavad nüüd meile helistada numbritel +33633173952 (Merike) ja +33633174494 (Tõnn). Eestisse helistame vast ikka pigem vanadelt numbritelt, sest isegi roaminguhind on veidi odavam kui kõneminut Orange'ilt välismaale. Ka Eesti numbritelt meile on vist odavam helistada vanadele numbritele, vastuvõetav kõneminut on 3.57. Minul on vana kaart ühes vanas telefonis aktiivne ka.
Aga tegelikult kohtume skaibis;).
Poodlemisest
Mis sööki puutub, siis see nii hirmus kallis küll ei ole, kui võiks karta. Olgu, liha me siin tõesti vist väga tihti poest koju ei tassima ei hakka, aga kui veidi valida, siis saab süüa küll ka täitsa mõistliku hinnaga. Valgehallitusjuustu ei saa ju ostmata jätta, kui see ühe euro ringis maksab, eksole :) Mõistliku hinnaga söömist lihtsustavad ketipoodide omatooted. Esimesel õhtul Lyonis poes käies avastasime alles kassas, et kõik ostetud viis-kuus toodet kandsid Casino kaubamärki. Maitsesid küll.
Küll on algajaile rohelistele moraalselt väga raske osta näiteks jogurtit ja jäätist. Esimest saab osta minimaalselt nelja 125 ml topsi kaupa, suuri pakke pole olemaski. Lyonis ostsime ka "kreemjat kodujuustu" (fromage blanc velouté), mida sai kiloses plasttopsis ja mis maitses nagu maitsestamata jogurt, aga see on rohkem nagu erand. Jäätiseid saab vähemalt sellest poest ainult nelja-viie kaupa pappkarpi pakituna, aga vähemalt koju toomiseks saab suuri topse ka. Ühe päevaga on prügikasti jõudnud rohkem pakendeid kui Eestis kolmega, aga me ei siin söö kolm korda rohkem :P Samas on kilekotid kassas piisavalt kallid, et inimesed käivad poes oma poekottidega. Võibolla tabavad kunagi ka selle pakenditeema ära.
Eestis on vist ka juba mingites poodides elektroonilised hinnasildid, vähemalt mingit juttu olen kuulnud, aga ma ei mäleta, et ise oleksin näinud. Siin on isegi comarketisuurustes poodides sellised:
Siin St Etienne´is on hetkel meile kõige lähemal suur kaubanduskeskus Centre Deux (mis väljast näeb välja nagu kole laohoone, aga seest nagu keskmine Ülemiste, seega pole hullu), kus asub ka üks kohalikest Prismadest, Auchan. Minu jaoks on juba Sikupilli Prisma normaalseks poodlemiseks tüütult suur, aga see pood on lisaks oma kahele korrusele veel täiesti ebaloogilise kaupade paigutusega ka. Näiteks tomatikastet ei leidnudki üles, ja ei tahaks uskuda, et neil peale nelja Uncle Bensi muid kastmeid polnud. Aga iseteeninduskassad töötavad seal imeilusti. Lausa lust, mitte mingi uimane ja bugine Lembitu konsumi aparaat :)
Friday 8 January 2010
Lõunamaa tõepoolest
Saint-Etienne´ist tegelikult suurt ettekujutust veel ei ole. Hetkel puhkame päevasest ringituuseldamisest ja siis mõtleme edasi, kas ja kuhu läheme või mida teeme. Aga päevast endast.
Rong Lyonist St Etienne´i sõidab ca 50 minutit ja isegi pilet pole kuigi kallis, 7-8 eurot. Ma juba kujutan ette, kuidas ma edaspidi Edelaraudteega sõites siinsete rongide sujuvale sõidule mõtlen...
Rongijaamast võtsime kohvri loha järele (või noh, Tõnn võttis:)) ja lootsin hea õnne peale ühte hea hinna ja kvaliteedi suhtega ühikasse tuba küsima minna. Tükk aega lumes tuhlanuna õige maja üles leidnud, tuli välja, et sealne vastuvõtusekretär on juba paar päeva haige ja esimene võimalus elamispinna kohta midagi teada saada on esmaspäeval. Jess.
Matkasime edasi, ülikooli vastuvõtuosakonda, mille töötajate vastutulelikkus ja sõbralikkus tegi mu päeva. Luban, et ma nüüd mõnda aega ei vingu St Etienne´i tuleku üle :). Sain teada, et minu keelekursus hakkab siiski alles 18. jaanuaril ja järgmisel nädalal peale linnaekskursiooni eriti midagi ei olegi. Seega saan rahulikult oma asju ajada, tutvuda ja esseid-eksameid kirjutada, kui vaid mõtteid suudaks koondada.
Kui erasmuslastega tegelev daam läbi lume lõpuks tööle oli jõudnud (mmm... kella 16ks), sain juhtnööre järgmisteks administratiivseteks käikudeks. Kuulnud minu ühikaebaõnnest, helistas ta ühte siinsesse eraühikasse ja broneeris mulle ülikooli kulul kolmeks ööks toa. Või noh mis toa, ühetoalise korteri :D Ma olen jätkuvalt hämmingus. Viis kuud siin elada oleks aga "pisut" kallis. Seetõttu püüan lähipäevil uurida siinseid colocation'i ehk kaasüürilise pakkumisi ja kui midagi sobivat ei ole, lähen uuesti sinna ühikasse ja loodan, et tube on ja sekretär on terveks saanud :).
Vabal ajal otsime internetti. Nii Lyonis kui St Etienne´is on ülikooli WIFI-võrgu kasutamiseks vaja üliõpilaspiletit ja kasutajatunnust-parooli, mida saab aga tegema hakata alles järgmisel nädalal ning pileti kättesaamine võtab omakorda nädala. Aga plaanide tegemiseks ja info otsimiseks on ju meiesugustel pidevat ühendust vaja :) Täiesti ootamatu stressiallikas. Elamist otsime ka WIFI olemasolu ja kvaliteedi järgi ja praegu püüab Tõnn oma prantslastest sõprade abiga leida Prantsusmaa vastet Eesti KÕUele, sest Hamiltoni juures on WIFI mõeldud siiski vaid ühele arvutile kasutamiseks. Me oleme ikka parajad sõltlased küll.
Thursday 7 January 2010
Esimesed rõõmud ja mured
Oleme nüüd juba umbes päevakese Lyonis kohal olnud. Kohvrite lõplik kaalumine lennujaamas lõppes edukalt - ma olin suutnud oma suure kohvri täpselt 19.9 kilo peale rihtida ning käsipagasit üldse ei kaalutudki (see oli mul kindlalt üle kaheksa kilo, muhahaa). Vahepeatused olid meil Riias ning Genfis - sealt sõitsime edasi vinge kiirrongiga. Kiirrong sõitis küll väga sujuvalt ja ilmselt üle 200 km/h, aga sellisest eestlastele tuttavast hädavajalikust asjast nagu internetist polnud juttugi. Genfis rongipileteid ostes tabas meid hetkeks segadus, sest olime suutnud ära unustada, et Shveitsis ei käigi arveldamine eurodes - ja see oli põhjus, miks rongipilet esialgu kallis tundus. Kui rongipileti hinna eurodesse ümber arvestasime, tundus täitsa normaalne :)
Tuesday 5 January 2010
Kaalujälgijad
Oleme Tallinnas ja alates kella 21st tegelenud praktiliselt vaid kaalujälgimisega. Milvi vinge vedrukaalu abil oleme püüdnud saada oma äraantav pagas ja käsipagas alla vastavalt 20 ja 8 kilo. Kusjuures vähemalt mina püüdsin juba Tartus vähemvajalikud asjad kohvrist välja tõsta. Mille veel maha raatsiks jätta? Tõnn loobub tõenäoliselt rahvuspapudest, aga "Triumfikaar" pääseb ehk veel kohvrisse. Minust jäävad Tallinna mõned riided ja kreemid, mis kokkuvõttes nagu suurt ei kaalugi. Aga vähemalt kaalu osuti jääb värelema lubatud piiresse. Homme hommikul selgub tõde ka Milvi kaalu täpsuse koha pealt. Tõnni ema andis muuseas hea hädaabinipi: meil on ju veel taskud ka, kuhu ülekilosid toppida :)
Nii et, sõbrad ja perekonnad, leppige aegsasti sellega, et kuna kogu see kraam tuleb ju tagasi ka tuua, siis suveniiride ja kingituste jaoks ruumi ei jää :P
Saturday 2 January 2010
Keelest ja õppimisest
Minu esimene prantsuse keele õpetaja ütles, et see on kultuuri ja armastuse keel. Kindlasti on minu kõige suuremaks ja järjepidevamaks "ettevalmistuseks" siiani olnudki prantsuse keele õppimine - usun et see väärib eraldi sissekannet blogis. Kuigi olen prantsuse keelt õppinud kolmel semestril vabaainena ning hiljem kõvasti iseseisvalt, tekitab see mulle ikka veel kõvasti muret. Merike, kellel olid sel semestril juba Tartus prantsuse keelsed ained ilmselt nii palju muretsema ei pea... Ta vist muretseb küll, aga vähemalt minu arust pole põhjust :)