"Lähme kuskile"

Mitte et meil Lyonis ja Saint-Etienne'iski kõik külastamist väärt kohad nähtud oleks, kaugel sellest, ent aeg-ajalt (ehk siis umbes vähemalt üle nädala) tuleb ikka tahtmine "kuskile minna". Tavaliselt läheb enne muidugi kaks päeva sihtkoha valimise peale, aga pettuma pole seni eriti pidanud ka :)

Paar nädalat tagasi käisime oma laupäeva veetmas Viinis. Või, noh, Vienne'is, mis on prantslaste jaoks Austria pealinna homonüüm, nii et kohalikele oli parem ikka täpsustada, et, ei, see väike linn Isère'is. Nagu siinkandis kombeks, on ka Vienne'is palju roomaaegseid vaatamisväärsusi, mis suurele rooma-fännile Tõnnile alati suurt rõõmu valmistavad. Ühepäevaseks ringikõndimiseks väga paras. Lisatud linki pidi leiab mõned pildid veel.

Eelmisel laupäeval kutsus Mari meid matkale ja ühiselt sai otsustatud minna lähemalt tutvuma Lyoni ääres asuva järvega. Nimelt sai järve lähedale mugavalt ka trammiga ja Tõnni tsiteerides võis google.mapsi järgi "seal ilu leiduda küll". Vast leiduski, aga meie läksime tõenäoliselt ilust ja loodusest valele poole :) Alanud paduvihm muutis meie avastusretke sujuvalt korralikuks linnaseikluseks, aga seda meeldejäävam oli koliseva autosilla all varjudes juustu ja saia süüa. Järgmine kord proovime ehk rohkem loodusele kui trammiliinile panustada.

Tagasiteel tegime Tõnniga kiire kõrvalepõike ka ühte kuulu järgi ilusaimasse Lyoni linnaossa, Croix-Rousse'i. Kuuldused vastasid tõele ja otsustasime sinna veel sattuda, kui jalad vähem vähem väsinud ja kõht ei korise. Pildil kolme galli amfiteater, mida kahjuks vaid aia vahelt piiluda sai. Aga eks ole neid roomaaegseid varemeid juba nähtud ka :) Fotoalbumis on veel mõned pildid selle päeva käimistest.

Streigime!

Kui muidu tänavapildi järgi ei ütleks, et prantslased eriliselt mässumeelsed on, siis mõnes kohas lööb see ikka välja küll. Näiteks täna on siin ülemaaline riigitöötajate streik. Ühistranspordis on seda varemgi juhtunud - näiteks on väljas teade, et mingil päeval on streigi tõttu liiklus garanteeritud vaid 80% osas. Kuna tänase kohta oli kirjas, et ühistransport on garanteeritud 95%, siis ei osanud ma küll eriti suurt streiki ette näha. Lausa kahju oli, et kas meie siinoleku ajal ühtegi korralikku streiki polegi :) Ning kui eile koolis öeldi, et täna jäävad streigi tõttu loengud ära, siis pidasin ma seda veidi imelikuks. Aga praegu jõudis mulle kohale, et ilmselt pole põhjuseks mitte häired transpordis, vaid streigivad ka mõned õpetajad ise.

Täna oleme nii mina kui Merike teinud streigi tõttu teinud sihtotstarbetu jalutuskäigu. Merike, kes sai eile teada, et peab majutustoetuse saamiseks saatma oma kahe lapse koolisertifikaatide koopiad, tahtis täna minna asja korda ajama. Aga etskae - streigi tõttu oli peretoetuste (CAFi) büroo suletud. Mina jälle tahtsin minna postkontorisse arveid klaarima (on üks ammune kättesaamata pakk), aga ka see oli streigi tõttu suletud. Ning Merike nägi lausa suurt streigirongkäiku, kus lehvisid punalipud (ning ma ei imesta, kui seal ka internatsionaal oleks kõlanud).

Millegipärast jääb mulje, et streigitakse mitte niivõrd mässumeelsusest, vaid laiskusest. Selle sama asja pärast, miks on enamus poode ja büroosid kuni kaks tundi "lõunapausiks" suletud. Ei viitsita tööd teha lihtsalt. Muidu oleks ehk konkreetsemalt ette teada, et milliseid asutusi streik mõjutab. Aga praegu tundub küll, et streigiga minnakse kaasa käigu pealt - kui teine riigitöötaja streigib, siis miks ei võiks ka mina vaba päeva võtta?

Eile kuulsin kauem Lyonis elanud õpilaste käest, et minu ülikoolis (Lyon 2) oli paar aastat tagasi streik, mis kestis neli kuud! Streikijateks olid siis poliitiliselt liigaktiivsed vasakpoolsed õpilased, kes ei pidanud paljuks oma põhimõtete eest kooli sissekäigud toolidega blokeerida. Kui kellelgi õnnestus end ukse vahelt siiski sisse pressida, siis ootas teda sees "valvavatelt" õpilastelt väike keretäis või vähemalt sõim. Ning õpetajad saatsid mittestreikivatele õpilastele salajasi plaane, kuidas keldri kaudu kooli siseneda ja siiski loengusse tulla. Täitsa koom.. kas keegi Eestis ei tahaks midagi sellist korraldada? :)

Merikese kommentaar: Ei, minu meelest on tänane streik küll päris lõbus. Eks see, kui närviajav üks streik on, sõltub väga palju linnast ja päevaplaanidest ka. Mina Saint-Etienne´is ühistranspordiga ei sõida ja seega nt transporditöötajate streigid minu igapäevaelu ei halva. Kuna mul ei olnud täna kuskile kiire ka, oli päris põnev koduteel keset skandeerivat ja lippe lehvitavat massi sattuda. Punalipud, muide, polnud sugugi Tõnni järjekordne liialdus. Sirbi ja vasaraga punalipud, Che'ga punalipud, niisama punalipud :) Igasuguste assotsiatsioonide ja ametiühingute plagud muidugi ka. Sest streigi põhjus on seekord võrdlemisi laialivalguv: ostujõud, pensionid, töökohad jms Võite arvata, kas praegu kohalikel valimistel võitsid sotsialistid või jah... Aga tegelikult tundub mulle, et tänu streikidele on prantslastel hea võimalus oma pahameelt veidi ventileerida. Streikijad ei tundu ka sugugi kurjad, vaid lihtsalt keskmiselt entusiastlikumad toetajad või vastased, olenevalt küsimusest. Ja nagu Tõnn juba ütles, vaba päev ju :) Ilusa kevadilma puhul miks mitte veidi marssida.

Aga mis peretoetuste kassasse puutub, siis nad on, jah, minu toimiku vist kellegi teise omaga segi ajanud. Eile sain kuu aega teel olnud kirja, minu nimele ja õige "toetuse saaja koodiga", aga saadetud esialgu hoopis mingile muule aadressile. Teemaks see, et minu taotluse rahuldamiseks pean saatma oma isikut tõendava dokumendi koopia ja oma kahe lapse koolisertifikaadid. Kuna nende viimastega läheks keeruliseks, pean homme tagasi büroosse minema ja uurima, kes need lapsed mul siis on või nii. Ja tegelikult on nad mulle juba toetust maksnud ka...

Aga nüüd kooli! Kui minu õppejõud ei streigi, muidugi...

Üliõpilaselust ka vahelduseks

Seekordses postituses saavad juba pikemat aega ootel olnud tähelepanekud, mis eraldi postituseks liiga lühikesed on tundunud.

Esiteks saadan siinkohal tervisi Tartu Ülikoolile ja õppeinfosüsteemile. Kuigi õppetoetuste avalduse tähtaega ÕIS meelde ei tuleta (mhm, valus teema), on see ikka märksa funktsionaalsem töövahend kui siinne "virtuaalne töökeskkond". Palju väärtuslikku infot on seal muidugi ka, sealhulgas näiteks ligipääs ülikooli ostetud välistele õppematerjalile, aga loenguplaanid on olemas ainult mõnedel erialadel ja "oma tunniplaani" koostada ei saa, vähemalt mitte ühtki loogilist teed pidi. Samas võib see tuleneda ka minu välisüliõpilase staatusest.

Sellest poleks muidugi väga suurt lugu, kui info muud teed pidi liiguks, aga kahjuks mitte. Kui loeng "erakorraliselt" ära jääb, siis saavad tudengid sellest teada jooksvalt. Või peaks ütlema, et lihtsalt saavad ühel hetkel aru, et täna vist loengut ei ole, kui on mõnda aega niisama passinud ja maast ja ilmast lobisenud. Nii 30 minutit pärast loengu eeldatavat algust tõuseb auditoorium jupikaupa püsti (kui on õnnestunud loengusaali pääseda, muidugi) ja kõnnib minema. Võib-olla on see 30 minuti teema neil kuskil õppekorralduslikus dokumendis kirjas ka.

Ootamatute ruumimuutustega pole minul õnneks tulnud kokku puutuda, aga teiste seiklustest olen pisut kuulnud. Põhimõtteliselt oleks sellisel puhul tõenäoliselt abiks kõndida eriala teadetetahvli juurde ja sealt otsida, kas on mingit märki muudetud ruumist või tunniplaanist. Aga teadetetahvel võib olla jumal teab kus campuse otsas :) Erinevalt Lyonist pole Saint-Etienne´is pole tuldud ka selle peale, et tekitada sildid loengusaalide uste juurde, kust võiks näha, mis loeng seal toimuma hakkab, ja kuhu vajadusel ka ruumide muutusi puudutavat infot lisada saaks. Ühesõnaga vähemalt info liikumist puudutavas on arenguruumi kõvasti.

Veebruaris toimusid Saint-Etienne'is (ja sel nädalal muide Lyonis) ka üliõpilasesindajate valimised. Päris "üliõpilasesindust" minu ülikoolil ei tundu olevat: üliõpilastest liikmeid valiti minu mäletamist mööda kolme kesksesse institutsiooni ("haldusnõukogusse", "õpingute ja üliõpilaselu nõukogusse" ja "teadusnõukogusse") ja osakondade nõukogudesse. Valimispropaganda järgi otsustades tundus, et vähemalt kandideerijatele endile oli tegu ikka väga tähtsa üritusega. Esimest korda kuulsingi valimistest vist siis, kui kunagi jaanuaris ülikooli peal keegi mind oma valimisnimekirja värvata tahtis. Paar nädalat enne valimisi hakkasid kandidaadid ja "erakondade" esindajad käima mööda loenguid oma platvormi tutvustamas ja kõiki valima õhutamas. Valimistele vahetult eelnevatel päevadel tuli loengusse saamiseks läbida lendlehtede jagajatest moodustunud takistusriba. "Non, merci!" töötas õnneks siiski päris hästi. Ent veel "valimisjaoskonna" uksel sain pihku lehe selle kohta, kuidas praegu "võimulolev valimisliit" on vilinal läbikukkunud. Jah, kuna valimisõigus oli ka välistudengitel, otsustasin oma ignorantsusest hoolimata süsteemi nägemiseks ikka ka ise valimas ära käia. TÜs olen hääletanud ainult veebitsi ja seetõttu ei oska väga võrrelda, aga sellegipoolest hakkas mul valimiste ettevalmistajatest ja eriti häälte kokkulugejatest tõsiselt kahju. Iga valija annab oma hääle iga nõukogu esindaja kohta, näiteks minul tuli viia ümbrik kolme valimiskasti (kuna teadusnõukogu valivad vaid doktorandid). Naljakas oli see, et oma valikut ei märgita mitte tühjale lehele, vaid otse sobivale valimisnimekirjale, mis tuleb võtta registreerijate juurest laualt. Seega ei tundunud küll eriti salajane, kabiinide mõttekus jäi mulle igatahes hämaraks. Mina valisin nimekirja küll võrdlemisi pimesi, aga vaevalt ma sellega valimistulemusi väga saboteerisin: hoolimata eriti tüütust korraldusest ja ekstralögasest lörtsiilmast andis oma hääle 16,5% tudengitest. Ma ei oska arvatagi, mitu protsenti TÜ tudengitest reaalselt hääletuspunkti kohale viitsib minna. Kolm? Nii et selles suhtes muidugi respekt.

Ja lõpetuseks väike egolaks. Minu ülikooli raamatukogus on ka eesti kirjanduse riiul, kus avaneb selline vaatepilt:

Ei ole midagi vähe, läti riiulil oli vähemalt sel päeval näiteks kaks raamatut ja ma ei taha hästi uskuda, et läti kirjanduse erakordse populaarsuse tõttu. Lyoni 2. ülikooli raamatukogu seis vajab veel üle vaatamist.

Karnevaliks leiab ikka põhjuse

Tundub, et Prantsusmaal on karnevalid palju populaarsemad kui Eestis - hetkel on paljudes linnades karnevalid kevade saabumise puhul. Paar päeva tagasi käisin jooksmas koos prantslase Teddyga minu ühikast, ning siis rääkis ta mulle enda väikelinnas sel nädalavahetusel toimuvast karnevalist. Seal marsivad rongkäigus kõik selle aasta juubilarid - olgu aastanumber siis 20, 30, 40, 50, 60 või 70. Ning kuna ka Teddy saab just 20, siis peab ka tema seal marssima. Hipikostüümis. Kostüüm on muidugi igaühe oma valik, aga tundus, et Teddy oli oma kostüümi ja tähtsa rolli üle väga uhke.

Karnevalide juures tundub mulle kõige imelikum vist see, et puudub ühtne teema - riietuda võib ükskõik kelleks või milleks, alates kuradikesest ja lõpetades hot-dogiga. Kui oleks mingi ühtne stiil, siis oleks ehk isegi huvitavam?

Siinkohal jagan teiega ka paari videoklippi karnevalist, mida nägime möödunud nädalavahetusel Romans'i-nimelises linnas. Kui esmalt tundus, et osalejatest enamuse moodustavad liblikateks või superkangelasteks riietunud pisipõnnid, siis hiljem nägime ka päris mitut täiskasvanute gruppi, kes päris osavalt tantsisid ja trummi lõid. Isegi nii osavalt, et selleks pidid nad kindlasti mitu kuud harjutama. Veidi naljakas tundub ette kujutada poemüüjaid või pangatellereid, kes igal teisipäeva õhtul kokku saavad ning oma numbrit harjutavad - et saaks siis karnevalil auga kuradikostüümis kepsutada.

Ujulaskäik prantsuse moodi

Tegelikult oli see juba paar nädalat tagasi, kui Merikesega Saint-Etienne'is ujumas käisime, ent see mälestus on siiani nii ere, et jagan seda hea meelega. Juba varem olime mõlemad kuulnud, et prantslased ei armasta end eriti pesta - ka seal trennis, kus Merike käib, ei pese pärast trenni keegi - ning ka ujulates pole olukord parem.

Noh tegelikult armastavad prantslased ilmselt pesta küll, aga lihtsalt mitte avalikult liputades, vaid oma kodus. Ilmselt on see eurooplaslik siivsus, mis keelab oma paljast ihu teistele näidata. Et siis - enne ja pärast ujumist pestakse nii, et ujumisriided on seljas. See oleks vast normaalne kui naised ja mehed koos pesema peaks, aga ei - pesemisruumid olid ju eraldi. Eriti naljakas oli see, kuidas julgemad mehed siiski püksinööri lõdvemaks lasid, sinna vett ja šampooni kallasid ning siis svammiga püksis hõõrusid. Ise samal ajal ärevalt teisi pesijaid seirates, et ega keegi ei piilu ... Peaaegu nagu Mr Bean, kes ühes sketšis üritas ujumispükse niimoodi jalga panna, et keha kordagi paljaks ei jääks.

Merikese jutust sain aru, et ka naiste pesemisruumis toimus midagi sarnast - julgemad naised lasid trikoo õlapaelad kaenla alla ja tundsid ennast juba siis piisavalt paljana. Oi kui suur oli kiusatus püksid jalast rebida ja näidata, kuidas palju parem pesta on. Aga õnneks suutsime nii mina kui Merike oma põhjamaa pervoharjumusi siiski tagasi hoida.

Mis siis veel? Basseinis on kõigil kohustus kanda ujumismütsi - mulle tundus, et see kehtis ka kiilakatele. Mul küll oma mütsi ei olnud, ent õnneks oli üks sõbralik mees nõus seda mulle laenama. Ujuti kiiremin ja korralikumalt kui Eestis, vähem oli niisama-suplejaid. Ning kuna ujujaid oli suhteliselt palju, siis oli päris raske ka raja otsas kauaks puhkama jääda.

Juhtus veel selline häbiväärne asi, et panin kogemata ühele mehele jalaga. No ikka juhtub, kui ujujaid on palju. Tahtsin kohe vabandada ja öelda "pardon", aga suurest ehmatusest ütlesin hoopis vale sõna - "merci" (aitäh). Ning kuna ujusime üksteisest eemale, siis toimus kõik nii kiiresti ja polnud võimalust parandada. Hiljem kuulsin, kuidas üks Tšehhi tüdruk ajas sassi sõnad lagi ja põrand ning ütles siis, et vastandsõnad asuvad ajus lähestikku ning seepärast võivadki sassi minna.