Tagasiteel Genfis

Lennupiletid tagasi koju olid ostetud algusega Genfist ning juba jaanuaris Prantsusmaale sõites otsustasime tagasi tulles veidi pikemalt kui tunnikese Genfis peatuda. Samas kuulsime oma kojusõidu trajektoorist rääkides ikka ja jälle, et mis sinna ikka minna, nii väike linn ja vaadata pole seal eriti midagi... Vale puha! Kokkuvõttes olime Genfis laupäeva õhtust esmaspäeva lõunani ja sellegipoolest jäid päris mitmed huvipakkuvad kohad käimata-nägemata. Aga üht-teist ikka tegime ka.

Näiteks veetsime suurema osa ajast kohalikus punaste laternate piirkonnas - nimelt asus Birute korter sellisel tänaval, kus juba vara hommikul napis riides neiud seinu toetasid. Pildilolev Sex Center, mida pildistades Tõnn preilide käest peaaegu tappa pidi saama, asus just meie trepikoja kõrval.

Laupäevaõhtusel linnaga tutvumise jalutuskäigul nägime rannapromenaadil toimuvat rulluisudiskot. Mõned võtsid asja ikka eriti tõsiselt:

Taolisi joogiveepurskkaeve on muide Genfis peaaegu igal tänavanurgal. Tõenäoliselt tuleb sealt umbes samasugust alpi mineraalvett, mida ühes teatud roosa sildiga pudelis osta saab ;)

Tore võimalus Genfi ja ümbruskonda avastada on rendirattad, mida saab neljaks tunniks täitsa tasuta. Nii viiski Birute meid pühapäeval rattasõidule mööda järvekallast, sihtpunktiks väike Nyoni linn, kuhu olevat umbes kümme kilomeetrit.

Rattad olid head ja rattateed korralikud, nii et ei saanudki aru, et tegelikult oli hoopis 23 km üks suund :) Tagasitulek oli trahvihirmus küll veidi rallim kui minek, neli tundi hakkas täis tiksuma, aga sellegipoolest leidsime aega ka näiteks sellist iseteeninduslillemüüki uudistada:

Paar meetrit eemal oli ka rahakogumiskarp ja hinnakiri. Üks õis oli 1 frank (0.65 eurosenti).

Pühapäeva õhtul läksime vihmast hoolimata jalutama, lootuses muuhulgas näha ka ÜRO peakorterit, mida kuuldavasti Genfis vaatamas käiakse. Teadsime enam-vähem suunda, aga kaart ununes esikukapile ja vihma ka sadas, seega jõudsime lähedalt vaadata vaid patendiameti hoonet :P

Aga otseses mõttes kõige silmapaistvam vaatamisväärsus Genfis on siiski too purskkaev, mis pea kõikjale ära paistab. Sellegipoolest pidime esmaspäeva hommikul lähedalt uurima minema, kuidas see vesi siis ka purskab.

Viimased päevad Lyonis

Oleme Merikesega mõlemad nüüd juba paar päeva Eestis tagasi olnud, ent ilmselt on need muljed veel liiga värsked, et siinsele olukorrale praegu karmi hinanngut anda :) Seega räägiksin esmalt meie viimastest päevadest Prantsusmaal.

Ühikast välja pidin kolima juba reedel, kuna laupäeval ei oleks olnud kedagi, kes mu toa üle vaatab. Väljakolimine on ebamugav ikka mitmel põhjusel... Esiteks, toa tühjaks tegemine. Taas pidin riiulist välja võtma need "tähtsad" paberipatakad, mis meile siia jõudes pangast või koolist pihku pisteti. Sauhh ja prügikasti. Tuletas meelde, kui mõttetu nende paberipatakate allkirjastamine alguses tundus... Pank nimega BNP Paribas peaks tõepoolest õppima loodust ja paberit säästma... pole ju normaalne ka see, et iga sinu kontole tehtud ülekande kohta potsatab postkasti sellest teatav paberkiri.

Enda ilusad oranžid nõud ja noad-kahvlid jätsin all korrusel elavatele Hiina tüdrukutele ja prantslasele Teddyle... Ikka parem kui ära visata. Ja kurb on see, et täiesti kasutuskõlbulikku kraami oli juunikuu alguses ühika prügikastides päris palju... Sügisel aga kolivad sisse uued elanikud, kes siis kõiki potte-panne-taldrikuid poest otsima lähevad.

Teine ebameeldiv punkt väljakolimise juures: toa ülevaatus. Kokkuvõttes rassisin koristada hommikul 10st kuni kella 15ni - selleks ajaks oli kokku lepitud toa ülevaatus. Sõbralik koristajatädi koputas mu uksele juba kella 11 ajal ning küsis, et äkki mul oleks vaja puhastusvahendeid. Muidugi oli vaja! Kahjuks andis tädi mõista ka, et peaksin ukselt eemaldama ka eelmise elaniku jäetud liimiplekid. Need plekid tulid maha küll koos uksevärviga, ent koristaja ütles, et pole hullu. Et värvivad hiljem ukse üle. Aga mis kõige parem... kuna koristajatädi mind juba kell 11 tööhoos nägi, siis kell 14.45 andis ta mulle vajaliku allkirja isegi ilma mu tuppa vaatamata!

Kolmas probleem: üleliigne toit. Üritasin küll viimasel nädalal võimalikult efektiifselt toidukraami hävitada, ent väljakolimise hommikul oli mul ikkagi järgi liiga palju.... Pakk rõõska koort, 500g kebabiliha, kurk, paprika, pool purki moosi, müsli põhi, veidi spagette, kamapaki lõpp, kolm muna... Lõpuks "lahendasin" probleemi nii, et tegin hommikusöögiks kamajahuga pannkooke, mida sõin moosiga. Lõunaks aga sõin liha koos kurgi ja paprikaga... Kõike ei õnnestunud ikka ära hävitada. Kui küsisin ühikanaabrist prantslase käest, et ehk võin pisut toitu talle jätta, soovitas ta mul selle viia Lyoni teise otsa vaeste organisatsioonile! Soolatopsi ja poole paki spagettide pärast küll nii kaugele ei lähe. Järele mõeldes saan tema vastuseisust siiski aru, kuna tegu on tüübiga, keda olin näinud söömas vaid mikroahjus valmistatud pitsat.

Sellega piirdusid väljakolimise rasked küljed ning võisin asuda meediva külje juurde - võtmete üleandmine ning garantiiraha tagasisaamine. Ning ligi 300 eurot rikkamana saingi suunduda oma 20kilose kohvriga läbi linna Mari poole. Mul on jube hea meel, et Mari oli nõus mulle ja Merikesele reede õhtul öömaja pakkuma, kuigi tal parajasti teised külalised olid. Kuna mari külaline oli Eestist kaasa toonud musta leiba, kalja ja astelpajulikööri, siis saime väikse "teaseri" - et mis meid Eestisse jõudes ees ootab :)

Enne Lyonist lahkumist jõudsime käia veel konsulaarpäevade avamisel - see on umbes nagu "mini-expo", kus Lyoni keskvälakul on paljudel riikidel tutvustav telk. Merili, kes töötab Eesti konsulaadis, helistas mulle reede lõunal ning ütles, et kui ilusti riidesse panna, siis saab ta meile avamiseks kutsed anda. Selleks ajaks olin ma oma pidulikud kingad paraku kilode kokkuhoiu nimel prügikasti visanud, ent õnneks olid kingad prügikastis alles ka pärast telefonikõnet. Ning saimegi minna kutsega erinevaid riike, sööki ja jooki nautima. Eesti telk oli kahjuks üsna väike ja sööki seal ei pakutud. Aga lubati, et järgmine aaasta, kui Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, tuleb telk suurem.

Laupäeva lõunal suundusime edasi juba Genfi, et sealt siis esmaspäeval Riias ümberistumisega Tallinnasse jõuda. Ööbimiseks kasutasime taas CouchSurfingut, ent sellega kaasnesid ka tavapärased probleemid. Reede õhtuks ei olnud me veel endale majutajat leidnud ning ei jäänud taas muud üle kui hädaabi-foorumisse kirjutada. Selle peale vastaski üks Leedu tüdruk juba samal õhtul, et võtab meid hea meelega enda juurde. Ning meie reisiplaan oli päästetud. Genfist aga täpsemalt juba järgmises postituses.

Illegaalne ekspeditsioon

Kuna oleme juba Genfis ja Cannes´i-Nice´i reisist omajagu aega juba möödas, loobun vähemalt esialgu meie Cote d’Azuri seikluste jutustamisest - vaadake parem pilte, nende link on nüüd ka üleval - ja räägin hoopis alternatiivturismist Saint-Etienne’i moodi.

Üle-eelmisel nädalal käisime taas ühes vähestest Sainté parkidest, mis kujutab endast tegelikult metsa ja niiduga kaetud küngast (okei, ma arvan, et see on ikka suurem kui Suur-Munamägi :P). Vaate nautimise vahepeal otsustasime järgmisena ette võtta teadusliku ekspeditsiooni kahe tehismäe otsa, mis tollelt pargikünkalt kenasti kätte paistsid. Eesmärgiks tutvuda looduse võimega tekitada söekaevanduse tagajärjel tekitatud mägede pinnasele taimestikku ja nautida veelgi paremat vaadet, mida tehismägede tipust tänu puude puudumisele loota oli.

Ühel pühapäeval saimegi slovakk Luboše ja slovakk-ungarlanna Silviaga kokku, kindla sihiga tunnikese jooksul tippu jõuda. Mäe jalamil tervitasid meid aga kõrge traataed ja sildid teemal, et tegu on kaevanduskompleksi omandiga ning igasugune sissepääs on rangelt keelatud ja vaat et ohtlikki. Aga meie ju prantsuse keelt ei mõista :) Nii suundusime ringile ümber mäe, et mõni ekstreemturistisõbralikum nõlv või aiaauk leida. Teisel pool mäge leidsimegi nõlva, kus mingit aeda ei paistnud. Ja ega tõttöelda normaalsete inimeste eemalhoidmiseks poleks vaja ka:



Esialgu tuli sumada paarkümmend meetrit läbi nõgesevõsa, pärast mida võttis uudishimulikud vastu samapalju kibuvitsavääte. Aga tagasiminek olnuks ju nõrkuse märk.

Nõgesed ja kibuvitsad läbitud, leidsime siiski ka okastraataia, aga keegi varasem pätt oli sellesse juba õnneks augu lõiganud.

Kohe aia taga võtsid meid vastu hiigelteod ja senitundmatud monsterokastega lehtpuud, mistõttu läks mõte võimalikele hämaratele tuumateaduskatsetele Saint-Etienne'i pikas tööstusajaloos :P

Küngas oli küllalt järsk ja kaevandussodist koosnev maapind võrdlemisi ebastabiilne, aga umbes poole tunniga saime üles ja vaade oli aus. Ega see linn kipubki kõrgelt-kaugelt ilusam olema :P

Alljärgneval pildil paistab meie vallutatud mäe kõrval asuv teine tehismägi, pisut väiksem aga muidu täitsa samasugune.

Kuna sama teed pidi allatulek tundus mage, võtsime sihiks mäe vastaskülje. Alla liikumise üks põnevamaid leide oli kuumad suitsevad kivid. Oli keegi püüdnud „kivisöemäge“ põlema panna? Tuli see toss hoopis... mäe seest? Mina isiklikult pakun, et päikesega kuumaks köetud kividelt auras äsjasadanud vihmavett, aga see seletus on ju igav ka...
Allpool sattusime ülestulekunõlvaga võrreldes tõelisse džunglisse. Läbipääsetavate radade leidmiseks tuli märksa tihemini ringiga minna, aga muljetavaldav oli sellegipoolest.

Mäelt tagasi teele saamiseks pidime taas okastraataia vahelt läbi ronima ning seejärel kellelgi aiamajakese tagahoovi kompostihunnikusse hüppama. Meie suureks rõõmuks kurje valvurionusid teele jõudes vastas ei olnud :)

Konnakoivad, lõpuks ometi

Kõik te kallid lugejad mõtlete juba kindlasti mõnda aega, et see blogi pealkiri "konnakoivad" on meil ainult nalja pärast pandud, ning et tegelikult me kunagi sellist jälkust ei sööks. Vale puha! Eile õhtul sai see (eestlaste arust) Prantsusmaa kõigi aegade lemmikroog ära proovitud.

Tegelikult otsisime sobivat hetke juba mõnda aega - kui kuskil linnas ringi vaatasime, siis kiikasime ikka restoranide menüüdesse, et "kas siin on" ja "kui palju maksab". Nimelt päris kõigi restoranide menüüdes konnakoibi üldse ei olegi! Aga imelik, et enamustes menüüdes olid konnakoivad kalatoitude nimekirjas... See tundub umbes sama, kui lendkala linnuliha alla panna. Selles suhtes vedas meil kõvasti, et leidsime pakettõhtusöögi, kus konnakoivad olid eelroaks - ning see tähendas, et pärast koibi sai veel normaalset liha ka süüa. Ja magustoitu!

Enne arvustuse juurde asumist aga veidi taustinfot... Konnakoivad ei ole üldsegi ainult Prantsusmaa spetsialiteet. Neid süüakse veel näiteks Kariibi mere maades, Hispaanias, aga ka mõnedes Kreeka ja Itaalia regioonides. Muidugi ka paljudes Aasia maades. Tavaliselt süüakse Veekonna (lad k. Pelophylax kl. esculentus) koibi, mille maitset võrreldakse sageli kanalihaga (see pole minu isiklik arvamus, vaid wikipeedia). Prantsusmaal kuuluvad konnakoivad traditsiooniliselt Dombes'i ja Lyoni piirkonna (kusjuures seda ma varem ei teadnudki!) kööki, kus neid valmistatakse võis praadides ning serveeritakse salati või riisiga.

Ning tõepoolest - võis praetud ning salatiga serveeritud olid ka minu ja Merikese eilsed konnakoivad. Ent "kanaliha maitse" on vist küll pigem prantslaste väljamõeldud legend, et inimesed konnakoibi süüa ei kardaks. Ei olnud ikka väga kana moodi - liha oli palju rasvasem ja välimuselt natuke läbipaistev, värvilt kollakas. Halb just ei olnud, aga kana moodi ka ei olnud. Sarnasus kalaga peitus võib-olla söömise tehnikas - selleks, et liha kätte saada pidi noa ja kahvliga nägema suhteliselt palju vaeva ja pidevalt luid eemaldama.

Maitsel polnud tõepoolest viga, aga probleem on ilmselt rohkem selles, et eestlased pole harjunud vaatama konna kui "lihalooma". Seepärast on ka taldrikul lebavates jalakestes lihtsam näha surnud konnakest kui liha. Ja pole ka raske ette kujutada, kui armas see konnake olla võis. Väiksed süümepiinad ja hirm mu unedesse krooksuma tulevate kummituskonnade ees... Niipea ma enam seda rooga ei söö. Kui just pole vaja mõnele sõbrale oma julgust tõestada.

Väga kosutav oli aga pärast koivakatsetust süüa eskaloppi (paneeritud kanaliha) või tartifletti (Merikese valitud vormiroog).  Magustoiduks sõime pralineekooki ja shokolaadikreemi. Aga-aga... ka pärast neid hõrgutisi tuli koju jõudes ikkagi suhu konnakoibade maik... Tundub, et juba need söödud konnad kummitavadki :)

Üldise info koha pealt niipalju, et täna veedan oma viimast õhtut ühikas. Eestisse tagasi jõuame juba järgmisel esmaspäeval! Ent kindlasti kirjutame pärast Eestisse jõudmist tagantjärgi veel mõnest siin tehtud asjast - näites Genfi linnast, kuhu lähme nüüd nädalavahetusel.

Piparmündimaania

Üks asi, mida ma juba ammu tähele olen pannud on see, kuidas prantslastele meeldivad igasugused piparmünditooted. Ühelt poolt on mul selle üle hea meel - piparmündi lõhn ja maitse meeldivad mullegi väga .Ent teiselt poolt on see kurb, et Eestis ei ei ole mul võimalust oma piparmündiarmastust samal määral jätkata.

Esimene toode, mida proovitud sai, oli piparmündisiirup - toiduvärvist tumeroheline ollus, mida toodavad kõik siirupifirmad. Kohustuslik toode isegi kõige väiksemates nurgapoodides. Kuigi ootused olid suured, ei olnud piparmündisiirupi maitse veega segades midagi erilist. Hiljem avastasin aga ise suurepärase retsepti: limonaad (kelluke) + piparmündisiirup + paar tilka carmolist = veidi tarhun'iga sarnanev värskendav jook. Pubides saab tavaliselt tellida ka "vesi piparmündiga", mida tehakse siis siirupist. Eriti rõve asi tundub mulle aga õlu siirupiga, mida prantslased ka rõõmsalt joovad.

Veel olen poes näinud ... piparmündimoosi! Tegelikkuses on see vist küll piparmündisiirup tarretatud kujul, mis ei tundu just liiga isuäratav. Paar päeva tagasi nägin ühes WC-s piparmündi õhuvärskendajat, mis lõhnas päris hästi. "Tavalistest" asjadest nagu piparmündijäätis või piparmünditee siin muidugi ka puudust pole.

Internetiavarustes kolades leidsin aga veel sellist "huvitavat" prantsuse piparmündikraami: piparmündi vannivaht, piparmündijogurt, piparmündilõhnaga küünal. Aga muidugi, kuna prantslased on suured biotoodete fännid, siis on olemas ka bio-piparmündisiirup ja -tee, mis polegi tumerohelised vaid teevärvi pruunikad. See võib isegi hästi maitseda...