Ei saa me läbi Eestita

Kuna internetist meeste 50 km suusasõitu vaadates tekkis väike paus, siis võtsin kätte blogikirjutamise. Sõidu kohta võib öelda tagantjärgi, et olen Veerpalu saavutuse üle väga õnnelik - ta tõesti pingutas, võitles vapralt. Sellises võistluses, kus grupp finišini koos sõidab ja asjad lõpuspurdiga paika pannakse, ei olnudki Andrusel võita võimalik. Millegi pärast meenus mulle Erki Noole viimane kümnevõistlus Ateena olümpial - kaheksas koht, ent samuti kogenud sportlase väärikas etteaste.

Möödunud nädala tippsündmuseks Prantusmaal oli kindlasti Eesti Vabariigi aastapäev, mida Lyonis väärikalt tähistasime. Merili juures toimunud aastapäevaüritusele kutsuti kõik siinkandi eestlased, keda kokku tuli umbes-täpselt 8. Paraku olin mina ainus mees - alguses samuti tulema pidanud korvpallur Kristjan Kangur jäi siiski tulemata. Üldjoontes olid kõik siinsed eesti naised siis endale Prantsusmaalt mehed leidnud ning siia elama jäänud.

Pidu algas üsna ametlikult konsuli kõnega ning kõigile Eesti ja Prantsuse lippe kujutava märgi jagamisega. Jõime väga peent ent maitselt üsna ebameeldivat ja haput šampust. Kuna konsul ning kahe naise kaaslased olid prantslased, siis oli suur osa suhtlusest prantsuse keeles. Minul oli siinsetest eestlastest ilmselt kõige kehvem prantsuse keel ning seega üritasin rääkimisest hoiduda. Imelik, et ühikas võin ilma häbita prantslastega rääkida, aga teiste eestlaste ees ei julge ...

Pärast konsuli lahkumist võttis pidu hoopis uue pöörde. Pandi mängima Tõnis Mägi "Koit" ning külmkapist võeti välja Viru Valge. Ma pole vist kunagi varem näinud, et korteripeol isamaalisi laule kuulataks ning täie pühendumusega kaasa lauldaks. Aga seekord tundsin tõesti, et tänu teises riigis viibimisele oli Eesti-tunne hoopis tugevam. Järgmisena tulid programmi juba Seitsme Vapra saatest tuntud hitid nagu "Nukuke" ja "17". Vinge õhtu oli.

Järgmisel päeval valmistasime siis minu ühikasõpradele eesti roogasid. Paraku olin mina pea terve päeva koolis ning seega jäi toiduvalmistamise rõõm küll Merikesele. Ent mina sain vastutasuks nõudepesemise rõõmu :) Valmistasime siis kartulisalatit, kotlette ning "kirjut koera". Ning suureks üllatuseks oli Merike kohalikust säästumarketist nimega "Leader Price" leidnud päris õiget teraleiba, mida samuti pakkusime. Üldiselt tundus, et inimesed jäid toiduga rahule - väga hästi läks peale kohalikust vene poest ostetud kali - keegi mainis, et see on justkui õlu ja vein segamini. Ning itaallase Emanuele üllatuseks meenutas seekord sitta vaid magustoit (kirju koer) ning seegi maitses väga hästi. Prantsuse poisile ning korea tüdrukule maitses kirju koer lausa niipalju, et küsisid Merikeselt retsepti. Ning vaene Merike tõlkis retsepti õhtul kolmveerand tundi prantsuse keelde....

Lõunamaapuhkus

Kuna Tõnni veebruarivaheaeg oli eelmisel ja minu omal sel nädalal, ei tulnud esialgsetest pikematest reisiplaanidest eriti midagi välja. Aga meie suureks rõõmuks pidas paika tõsiasi, et vähemplaneeritud üritused õnnestuvad vahel ka täiesti suurepäraselt. Parameetreid sihtkohaotsinguks palju ei olnud: aeg reedest pühapäevani ja mitte-liiga-kallid rongipiletid. Esialgu võtsime plaani minna lausa välismaale, Torinosse, kuhu Lyonist vaid 230 km. Couchsurfingu ja vaatamisväärsuste uurimisega venitasime aga nii kaua, et jäime mõistlikest rongivariantidest ilma :) Mis siis ikka, lohutasime end sellega, et Torino ongi üheks nädalavahetuseks äkki liiga suur linn ja suundusime otse lõunasse, vahemereäärsesse Montpellier´sse.

Valik ei saanuks kuidagi parem olla! (Igaks juhuks nüüd vabandan ette ja soovitan siinkohal lumestressis inimestel brauseriaken sulgeda...) Hea õnne peale kohale minnes saime täiesti normaalse hinnaga toa väikses kesklinna hotellis, mõneminutise jalutuskäigu kaugusel nii jaamast kui linna keskväljakust. Päike paistis nii kevadiselt ja soojalt, et ma lihtsalt pidin ühelt lõpumüügilt oma soolatriibuliste saabaste asemele kevadised kingakesed ostma. Ja need palmid, muidugi! Laialdaste Vahemeremaades reisimise kogemustega Tõnn sai mu palmivaimustuse üle ikka oma mitu korda irvitada :)

Pooletunnine linnaliinibussisõit viis meid laupäeva pärastlõunal ka Vahemere äärde. Flamingode ja kuurordikorterite asukate jaoks on ilm vist veel liiga jahe, aga õhtupäikese nautijaid ja tuulelohelennutajaid oli rannas juba küll. Ujuma ei kippunud, aga jalgupidi vees teokarpe korjata juba täitsa kannatas.

Pühapäevane peaatraktsioon oli kohalik loomaaed, mis on nüüd isegi taolise lühikülastuse järel üks meie lemmikuid. Tegu on suure-suure pargiga, kus ka sellisel veidi pilvealusel päeval hulganisti jalutajaid, piknikupidajaid ja tervisejooksjaid oli. Ja mitte kuskil ei olnud näha Tallinna loomaaia keskosast tuttavaid puuriridu. Ma ei teagi, kuidas nüüd neid mitte-puure nimetada, "aedik" on igatahes liiga väike, aga need platsid olid ikka reeglina mitmesajaruutmeetrised ja ei asunud mitte külg-külje kõrval, vaid siin-seal üle parkmetsa, üksteisest lühikese jalutuskäigu kaugusel. Need loomad, kes jaheduse tõttu päris peidus ei olnud, nägid küll suhteliselt rahuolevad välja: isegi muul ajal minu koledate loomade TOP3 kuuluvad hüäänid olid oma jooksutrenni ja sohitegemisega absoluutselt vaimustavad :)




Ja tänu sellele leemurile oli kogu leemuritemaja suurte ja väikeste itsitamist täis:




Lisaks pean veel mainima, et nii see Montpellier' loomapark kui Lyoni kohalik zoo (kuhu me küll veel jõudnud ei ole) on külastajatele tasuta ;)

Igatahes on Montpellier´üks neist linnadest, kuhu ma kunagi veel sattuda tahaksin ja kuhu ma kõigil soojalt minna soovitan. Meie nädalavahetuse piltide link on nüüd ka siin üleval. Lisaks veel pildivõlg Saint-Etienne´i kaevandusmuuseumist.

Rasvane teisipäev

Kõik korralikud blogiinimesed on teinud viimastel päevadel postituse vastlakuklitest ja ega meiegi nõrgemad saa olla. Sellal, kui mina teisipäeval loengus olin, oli Tõnn poest vahukoort ja kukleid toonud. Ühise pingutuse tulemusena sai vahukoore isegi vahtu ja vastlapäeva tähistamine võis alata.

Kuna "mardi gras" tähendab sõnasõnalt rasvast teisipäeva, polnud lugu ka sellest, et meie tarvitatud hiigelkuklid olid tõenäoliselt puhtalt jahust ja võist valmistatud. Pärmitaigen oleks selle kõrval vist suht dieettoit.

Õhtul otsustasime ikka ka liugu laskma minna, ent lumi oli üle keskmise sula ja veetsime veerandtunni hoopis teeäärsele künkale väga kunstipärast väikest vanapaganat voolides. Linade nimel sai sellelt künkalt siiski ka mõnemeetrise liu teha.

Eilne sula polnud aga mitte niisama. Nimelt näitavad käik märgid, et meile hakkab siia kevad jõudma. Räästad mitte ei tilgu vaid voolavad ja päike särab kevadiselt soojalt. Puhas rõõm.

Armastus kõhu kaudu

Kaunist sõbrapäeva, kallid blogisõbrad! Täna jutustan teile mitmest söögiga seotud kogemusest, mis sellesse nädalasse mahtunud on. Rääkimata sellest, et lõpetasime just Merikese juures romantilise sõbrapäeva-pannkoogisöömingu...

Kolmapäeval siis kutsus üks hiina tüdruk nimega Rachel (ameerikapäraselt - päris nime ei mäleta, sest see oli liiga keeruline) mind ühikas allkorrusele hiinateemalisele õhtusöögile. Seal oli koos sama multikultuurne seltskond, kellega me nüüd ühikas peaaegu iga nädal kokku oleme saanud. Prantsuse poiss, argentiina tüdruk, lõuna-korea tüdruk, iraani tüdruk, hiina tüdruk ja mina...Eelmisel korral sõime pannkooke, nüüd siis olid menüüs hiina pelmeenid ja riisiroad. Rachel oli seekord ka sõbrannad külla kutsunud, kes sööki valmistada aitasid.

Imelik on see, et inimesed ühikas söövad õhtust suhteliselt hilja. Eestis olen alati arvanud, et minu harjumus õhtul kella 8 paiku on imelik (liiga hilja). Tamara Argentiinast aga rääkis, et tema jaoks on normaalne kellaaeg õhtust süüa kell 10. Ning kui rääkisin talle sellest "reeglist", et söömise ja magamamineku vahele peab jääma vähemalt 6 tundi, siis ta naeris kõva häälega. Välja näeb Tamara terve ja sale nii, et hiline õhtusöök talle halvasti küll mõjunud pole ...

Meie hiinapärasel õhtul läks samamoodi, et "eelroaga" (riis liha, sibula ja vürtsidega) alustasime ca kell 22 ning pärast seda alles hakkasime kõik koos pelmeene valmistama. Muuhulgas sain teada Lõuna-Korea vanasõna selle kohta, et kes valmistab kõige ilusama pelmeeni, sellel tulevad kõige ilusamad lapsed. Nunnu :) Tänutäheks hiina toidu eest lubasin Eesti Vabariigi aastapäeva paiku ühikas eesti toite valmistada. Ning on lootust, et Merike mind selle juures aitab (kuna tal on siis vaheaeg).

Aga milline siis on see eesti toit, mida välismaalastele pakkuda kõlbaks? Sel teemal olen jõudnud juba parajalt mõtteid mõlgutada. Eksootilised road nagu kama ja kaerakile jäävad välja juba selle tõttu, et siit pole võimalik leida vajaminevaid toiduaineid. Ning ei tahaks ka, et väljamaalastel eesti toidust väga halb mulje jääks. Enda itaalia boksinaabri ootused eesti toidu suhtes suutsin ma juba ära rikkuda - nimelt pakkusin talle Prantsusmaal müüdavat verivorsti nimetades seda eesti rahvustoiduks. Paraku oli see verivorst jube - selline plöga ilma tangudeta - üldse mitte selline nagu Eestis. Ning kuulsin hiljem, kuidas itaallane üsna õigustatult oma sõbrale rääkis: "Yeah, I know Estonian food - it's a kind of shit" (Tõlge: Jaa ma tean küll eesti toitu.. see on nagu sitt).

Eile õhtul toimus Merikese kodulinnas Saint-Etienne'is ka üks selline üritus, kuhu iga riigi esindajad pidid kaasa võtma oma toidu või joogi. Merikese algatusel otsustasime sinna teha Kirjut Koera. Pole küll päris nii Eesti asi kui kama, kuid teiste jaoks siiski eksootiline ning ka lihtne valmistada (päris kooki teha ei saaks, sest Merikesel pole ahju). Päris valutult meil valmistamine siiski ei läinud - näiteks õiget marmelaadi meil siit leida ei õnnestunudki. Kommid, mis esimese raksuga ostsime, osutusid väga sitketeks želatiiniplönnideks, millest isegi nuga läbi ei läinud. Lõpptulemus oli aga üle ootuste hea ning läks ka teistele Erasmuslastele hästi peale.

Mida siis teiste riikide esindajad kaasa tõid? Poola tüdrukul oli suhteliselt lihtne, kuna Saint-Etienne'is on ka poola pood - sealt oli ta kaasa toonud vareenikuid, poola pelmeene (pierogi) ja borši. Leedu tüdruk tõi, üllatus-üllatus, kartulisalatit - see on üks asi, mida ma vabariigi aastapäeval ühikas ka teha mõtlesin. Ning ka meie Kirju Koer ei olnud talle võõras. Niipalju siis tõelisest eesti toidust. Itaalia tüdrukud olid valmistanud pitsat. Mehhiko tüdrukud pakkusid mingeid juustuga krõpse, mille nime ma ei tea, ning mandlitega ahjuõunu. Ning itaalia poiss oli teinud suurepärast tiramisut, mille kohta teadis ta rääkida, et see paneb seda söönud inimesed üksteisesse armuma :)

Ning lõpetuseks - tänase valentinipäeva puhul otsustasime Merikesega, et sööme esimest korda siin olles päris liha. Ma ei mõtle siin kebabi või vorstiga baguette'i, vaid ise tehtud toitu. Mina olen küll ostnud mingeid hakkliha-kotlette, kuid maitse järgi nende lihasisaldus viinerist kõrgem ei olnud. Valisin kohalikust kaubamajast välja kaks biifsteeki, mis maksid kokku 4 EURi - polegi nii hull.

Aga kallid eesti sõbrad - kui teil on mõnda head mõtet, millist toitu siin väljamaalastele pakkuda võiks, siis olge head ja andke teada :) Kirjutage kommentaaridesse või saatke e-mailiga.

500 grammi kergem

Eestis käisin viimati verd andmas oktoobris, seega mõtlesin juba ammu, et võiks ka Prantsusmaa veredoonorlusega tutvust teha. Eelmisel nädalal leidsingi ülikooli kodulehelt ja hiljem ka ühikast kuulutuse, et 10. veebruaril toimub erakorraline doonoripäev Saint-Etienne´i raekojas. Võtsin kohe plaani :)

Seega jalutasingi täna kella 10ks, doonoripäeva alguseks, läbi paksu ja märja lume (!) raekotta. Fuajees oli järjekorras juba oma 30 inimest, aga egas midagi, võtsin sappa. Fuajee oli täis suuri naljakaid multikastiilis plakateid sellest, kui hea ja vajalik vereandmine ikka on ja mida iga täisvere komponent endast kujutab. Lõbus. Kella poole 11ks sain kätte doonoriankeedi ja asusin teise, arstijärjekorda. Ankeet oli suuresti samasugune kui Eestis, võib-olla isegi vähemate küsimustega, seega läks selle täitmine lihtsalt ja kiiresti. Ülejäänud paarkümmend minutit järjekorraaega passisin niisama ja püüdsin näiteks esmadoonorite juttu pealt kuulata. Selles verekeskuses juba arvel olevad doonorid olid järjekorras teisel pool treppi ja tundus, et sealne saba eriti kiiremini ei liikunud. Ka ei täheldanud erilisi protseduurilisi erinevusi kahe järjekorra vahel. Näiteks värskete doonorite rivist olin mina pika ootamise peale esimene, kellel muuhulgas ka hemoglobiini taset mõõdeti. Eestis verd andes on see ju kõigi puhul elementaarne.

Igatahes, umbes 1.15 pärast raekoja uksest sisse astumist lubati mind lahkelt trepist üles ja verd andma. Vahemärkusena pean ütlema, et kogu vereandmisele eelnev ootamine, järjekorratamine ja küsitlemine toimus sisuliselt raekoja fuajees ja trepikojas, kus välisuksest pidevalt käijaid oli, mis tähendab, et seal oli ikka päris külm. Ja mida külm ikka minu veenidega teeb - ära kaotab! Verevõtja pidi siis veidi sonkima, aga teist kätt siiski augustada polnud vaja. Õhtul saan teada, kas sain mõne sinika ka. Minu põhjamaiselt karge jume oli vist külmast või kergendusest veidi kahvatuks tõmmanud, seega pidin tilkumise jooksul ikka oma kümme korda vastama vereandja "ça va?"-le (siinkohal umbes "kas tunned end ikka hästi?"). Tundsin hästi küll.

Veri antud, suunati mind söögi juurde. Võibolla ma eksin, aga mulle tundub, et söögipakk ongi siin tavapärane tänu doonorile. Tänases pakis oli veidi serrano sinki, mingit veidrat seentega pasteeti, topsike õunamoosi ja kaks küpsist. Doonorite laudadel ootas vesi, mahl, kohv ja, üllatus-üllatus, sai, millega toidupaki sisu manustama hakata. Tänane doonoripäev oli aga erakordne selle poolest, et oma hõrgutistega olid kohal viie Saint-Etienne´i restorani kokad ja nii said doonorid omal valikul maitsa ka mõne topsikese gurmeetoitu. Näiteks üks šokolaadikreemimagustoit maitses küll väga hästi. Samas oli vereandmine vist minu silmanägemisele halvavalt mõjunud: kahest valitud soolase toidu topsist oli ühe puhul tegu juustukreemiga, mille all peedikuubikud. Keedupeet ei ole just minu suurimaid lemmikuid, aga ehk aitas see nüüd paar milligrammi verd taastada :P

Veel üks erinevus Eesti ja Prantsusmaa verekeskuste töökorralduse vahel on see, et siin saavad kõik doonorid kaasa infolehe, kus peal aadress ja telefoninumber puhuks, kui vereandmisele järgnevatel päevadel tekib palavik või mingi muu kahtlustäratav haigusseisund või kui tuleb alles pärast vereandmist meelde, et, oi, ma ju lasin eile uue tätoka teha. Sain aru, et pärast sellist kõnet püütakse vältida vere kasutamist ülekanneteks. Pean tunnistama, et Eestis ei tuleks ma selle peale, et nädal aega pärast vereandmist verekeskust oma külmetumisest teavitada.

Koos ootamise ja söömisega oli igatahes tegu minu vereandmisvisiitide rekordajaga. Raekoja trepist astusin alla napilt kaks tundi pärast saabumist. Aga mis sest ikka: doonorid on ju teatavasti voh nii:

Laupäev Clermont-Ferrand'is

Eile toimus Saint-Etienne´i välistudengitele väljasõit siit umbes kahe tunni tee kaugusele Clermont-Ferrandi. Kes soovis minna lihtsalt linnaga tuvuma, kes nautima seal eile lõppenud lühifilmifestivali. Meie Tõnniga võtsime plaani mõlemad :)

Linna jõudes ja bussist välja saades võttis meid vastu päris kole vihm, nii et esialgu tundus, et peame kõigepealt leidma vihmavarju, mille all mõni kinosaal leida, kuhu end terveks päevaks istutada. Õnneks jäi suurem vihm üle ja hilisemad vihmasabinad meid enam ei heidutanud, seega saime korralikult turistida.

Kõndisime läbi kaks kolmest välja pakutud turistirajast, käisime kohaliku katedraali tornis vaadet nautimas, nägime prantsuse mõttes vist võrdlemisi väikest meeleavaldust immigrantide (konkreetselt kahe maroko koolitüdruku) elu lihtsustamise poolt, otsisime normaalset kebabikohta... Õhtupoole läksime ikka ka kahele pooleteisetunnisele lühifilmiseansile. Esimeses neist oli meeldejäävamaid teoseid vist veidi rohkem. Näiteks nägime ära ühe selleaastase lühianimatsiooni Oscari-nominendi Logorama (olemas http://www.youtube.com/watch?v=YJjc8qjE2co, http://www.youtube.com/watch?v=GH4mBjqPXtY&feature=related, kahes osas).

Ja siinkohal teadaanne neile, kes meie blogi näiteks Google Readeri või muu sellise programmi kaudu loevad, ja neile, kes lihtsalt veel tähele pole pannud :) Nimelt on paremas servas nüüd kastike linkidega peamiselt turistimisel ja väljasõitudel tehtud piltidele. Nautige! Püüame meeles pidada ja iga uue lingi lisamisel sellest ka mõne postituse sees märku anda.

Nädal täis sporti

Taas üks nädal hakkab lõpule jõudma - seda kirjutades istun rongis, mis viib mind Saint-Etienne'i ja Merikese poole. Kuna eelmisel nädalal tegime ühe aine tunni pikema, siis see nädal on mul reede vaba. Reede on vaba ka järgmisel nädalal, ning ülejärgmisel nädalal on juba vaheaeg. Ajee!

Sel nädalal pidin fikseerima oma poolt valitud aineid. Neid tuli kokku hirmuäratavalt palju - vist lausa 7 tükki. Aga meile soovitati, et pigem valida esialgu rohkem aineid - hiljem saab olemasolevatest ainetest loobuda, aga uusi lisada ei saa.

Kergejõustikutrennis pidime sel nädalal tegema VMA füüsilise võimekuse testi. Kui eelmisel nädalal selle kohta pärisin, ütles üks poiss, et tema eelmise korra tulemus oli 16 KM. Mmmjah... ma pole kunagi varem pidanud nii palju jooksma ja seega läksin see nädal trenni suure hirmuga. Õnneks ei olnud test üldsegi nii hull.

Test seisnes selles, et pidi jooksma ette antud kiirusega ning seda nii kaua kui võimalik. Alustati 8 km/h ning pärast iga ringi läks kiirus 1 km/h võrra kiiremaks. Mina pidasin vastu kuni kiirus oli tõusnud 15 km/h peale, aga see ei tähendanud õnneks, et pidin 15 km ära jooksma. Polegi väga halb tulemus ja test iseenesest tundus mulle palju mõttekam kui Eestis tehtav Cooperi test (12 minutit piina). Kahtlustan, et ka füüsilist võimekust näitab VMA test paremini.

Kuna sain teada, et lisaks minu poolt valitud kergejõustikule võin käia ka teistes trennides, otsustasin midagi veel proovida. Valik oli päris suur - tavaliste korvpallide-jalgpallide kõrval pakub ülikool veel selliseid spordialasid nagu: ratsutamine, sukeldumine, džässtants, mägironimine jne. Muidugi on mõne alaga selline konks, et tuleb peale maksta ning ka kõik ajad ei pruugi sobida. Mina läksin kaema sellist trenni nagu "Ultimate Frisbee", mis on sisuliselt käsipalli sarnane sportmäng lendava taldrikuga.

Lugesin juba kodus internetist Ultimate Frisbee reegleid, et trennis lihtsam oleks. Alguses loobiti niisama taldrikut, siis hakati mängima - tüdrukud ja poisid sõbralikult koos. Esimesed mänguminutid läksid ladusalt ning tundus, et olen reeglitest õigesti aru saanud. Kuid siis hakkas üks meie meeskonnaliige selgitama keerulist plaani (muidugi prantsuse keeles), mille nimi oli vist "stack" (salv). Sellest ma ei saanud paraku aru enne kui üks tüdruk selle mulle inglise keelde tõlkis.

Selgus, et frisbiimängijate ringijooksmine platsil ei olegi suvaline, vaid tavaliselt valitakse viiest mängijast kolm, kes moodustavad "stacki" (salve). Ning iga kord kui võistkond tadriku/ketta saab, siis hakkavad need "stacki" määratud mängijad kindlal viisil väljakul edasi-tagasi jooksma. See ei ole reegel, vaid mänguplaan, mida pidavat kasutatama koguaeg... Vinge, järgmine nädal jälle.

Postkaarti tahad?

Et tähelepanu Tõnni šoppamisebaõnnelt veidi kõrvale juhtida, kuulutan siinkohal välja absoluutselt erakordse blogimängu.
Nimelt on igaühel meie miljonitest lugejatest võimalik oma postkasti saada hindamatu, prantsuse margi ja postitempliga postkaart. Selleks ei tule teha muud, kui saata kiri vähemalt ühele järgmisest aadressidest:

Tõnn Sikk
résidence Allix, D221
2 rue soeur Bouvier
69005 Lyon
FRANCE

Merike Kala
résidence Le Littré, 412
32 rue Emile Littré
42100 Saint-Etienne
FRANCE

Muidugi võib saata ka kaarte ja joonistusi ja pakke musta leivaga. Jääme ootama :)!

Lillad teksad soodushinnaga

Ega ma pole kunagi suurem asi shoppaja olnud - ostan ainult seda, mis vaja ja seda ka ainult niipalju kui vaja. Aga kuna Prantsusmaal on hetkel suur allahindluste periood, mis saab läbi juba 9ndal veebruaril, siis otsustasin ka veidi shopata. Tegelikult on selles süüdi Merike - tema räägib koguaeg, et vaat kui tore oleks mõned suveks vajalikud riided ära osta. Et praegu on hea ja saab odavalt. Kuna olin välja mõelnud ühe asja, mida mul tõesti varsti vaja läheb - teksapüksid - siis tundus shoppama minek ka suhteliselt eesmärgistatud.

Kuna minu kui täieliku shoppamisamatööri jaoks on Merike tõesti suur autoriteet, siis usaldasin tema soovitust ka poe valikul. Ükskord Lyonis jalutades kõndisime mööda sellisest poest nagu "Printemps", ning selle peale lõid Merikesel kohe silmad särama. Et nii hea pood ja sinna peab kindlasti minema. Seekord ei läinud, aga mulle jäi see meelde ja seepärast otsustasin sinna täna minna.

Ei ole mina (õnneks)

Eestis olen harjunud teksasid ostma Tartust HOTist või Tallinnas Humanast (kaltsukad mõlemad). Ühelt poolt on küsimus tõesti ka hinnas - kuna mu karedad kintsud söövad pükstesse augu iga paari kuu tagant, ning seda hoolimata pükste hinnast või kvaliteedist, siis ei näe ma tõepoolest mõtet hirmkalleid pükse osta. Ehk siis teksad on mulle tavaliselt maksma läinud ca 100 krooni paar. Merikese lemmikpoes Printemps'is olid kõige odavamad püksid vist 100 EURi - mõnel neil oli ka päris suur allahindlus - 40% - kuid minu jaoks siiski pisut kallid püksid.

Mõtlesin siis, et lähen vaatan teistesse poodidesse - et ehk leian sealt midagi. Astusin sisse poodi H & M, kust olen vist varem ka midagi ostnud. Otsisin meesteriideid ca 5 minutit, kuid siis veendusin et see pood on ainult naistele. Järgmises riidepoes läks samamoodi. Ja ka ülejärgmises. Ma tunnen alati suurt ebamugavust kui avastan, et olen endale mõnda riideeset valinud vastassoo asjade seast. Aga sellel tänaval ei olnud küll võrdõiguslikkusest juttugi - meesteriideid oli ainult väga vähestes poodides. Lõpuks leidsin veel ühe H & M poe, kus oli ka meesteriiete osakond - muidugi väga osavalt ära peidetud. Kolmandale korrusele. Ja proovikabiinid olid muidugi esimesel korrusel.

Muidugi võib juhtuda, et lähed küll poodi suurte allahindluste perioodil, kuid ostad siiski tavalise hinnaga kauba. Sest milliseid asju tavaliselt alla hinnatakse - ikka neid, mida keegi muidu ei osta. Kaua otsitud H & M meesteosakonnas olid ainsad soodushinnaga teksad LILLAT värvi. Tänan, ei. Nägu näha, siis eriti edukas mu shopingutuur just ei olnud. Loodan, et Merikesel on veel mõni hea soovitus, kuhu poodi järgmisena minna :)