Eestis käisin viimati verd andmas oktoobris, seega mõtlesin juba ammu, et võiks ka Prantsusmaa veredoonorlusega tutvust teha. Eelmisel nädalal leidsingi ülikooli kodulehelt ja hiljem ka ühikast kuulutuse, et 10. veebruaril toimub erakorraline doonoripäev Saint-Etienne´i raekojas. Võtsin kohe plaani :)
Seega jalutasingi täna kella 10ks, doonoripäeva alguseks, läbi paksu ja märja lume (!) raekotta. Fuajees oli järjekorras juba oma 30 inimest, aga egas midagi, võtsin sappa. Fuajee oli täis suuri naljakaid multikastiilis plakateid sellest, kui hea ja vajalik vereandmine ikka on ja mida iga täisvere komponent endast kujutab. Lõbus. Kella poole 11ks sain kätte doonoriankeedi ja asusin teise, arstijärjekorda. Ankeet oli suuresti samasugune kui Eestis, võib-olla isegi vähemate küsimustega, seega läks selle täitmine lihtsalt ja kiiresti. Ülejäänud paarkümmend minutit järjekorraaega passisin niisama ja püüdsin näiteks esmadoonorite juttu pealt kuulata. Selles verekeskuses juba arvel olevad doonorid olid järjekorras teisel pool treppi ja tundus, et sealne saba eriti kiiremini ei liikunud. Ka ei täheldanud erilisi protseduurilisi erinevusi kahe järjekorra vahel. Näiteks värskete doonorite rivist olin mina pika ootamise peale esimene, kellel muuhulgas ka hemoglobiini taset mõõdeti. Eestis verd andes on see ju kõigi puhul elementaarne.
Igatahes, umbes 1.15 pärast raekoja uksest sisse astumist lubati mind lahkelt trepist üles ja verd andma. Vahemärkusena pean ütlema, et kogu vereandmisele eelnev ootamine, järjekorratamine ja küsitlemine toimus sisuliselt raekoja fuajees ja trepikojas, kus välisuksest pidevalt käijaid oli, mis tähendab, et seal oli ikka päris külm. Ja mida külm ikka minu veenidega teeb - ära kaotab! Verevõtja pidi siis veidi sonkima, aga teist kätt siiski augustada polnud vaja. Õhtul saan teada, kas sain mõne sinika ka. Minu põhjamaiselt karge jume oli vist külmast või kergendusest veidi kahvatuks tõmmanud, seega pidin tilkumise jooksul ikka oma kümme korda vastama vereandja "ça va?"-le (siinkohal umbes "kas tunned end ikka hästi?"). Tundsin hästi küll.
Veri antud, suunati mind söögi juurde. Võibolla ma eksin, aga mulle tundub, et söögipakk ongi siin tavapärane tänu doonorile. Tänases pakis oli veidi serrano sinki, mingit veidrat seentega pasteeti, topsike õunamoosi ja kaks küpsist. Doonorite laudadel ootas vesi, mahl, kohv ja, üllatus-üllatus, sai, millega toidupaki sisu manustama hakata. Tänane doonoripäev oli aga erakordne selle poolest, et oma hõrgutistega olid kohal viie Saint-Etienne´i restorani kokad ja nii said doonorid omal valikul maitsa ka mõne topsikese gurmeetoitu. Näiteks üks šokolaadikreemimagustoit maitses küll väga hästi. Samas oli vereandmine vist minu silmanägemisele halvavalt mõjunud: kahest valitud soolase toidu topsist oli ühe puhul tegu juustukreemiga, mille all peedikuubikud. Keedupeet ei ole just minu suurimaid lemmikuid, aga ehk aitas see nüüd paar milligrammi verd taastada :P
Veel üks erinevus Eesti ja Prantsusmaa verekeskuste töökorralduse vahel on see, et siin saavad kõik doonorid kaasa infolehe, kus peal aadress ja telefoninumber puhuks, kui vereandmisele järgnevatel päevadel tekib palavik või mingi muu kahtlustäratav haigusseisund või kui tuleb alles pärast vereandmist meelde, et, oi, ma ju lasin eile uue tätoka teha. Sain aru, et pärast sellist kõnet püütakse vältida vere kasutamist ülekanneteks. Pean tunnistama, et Eestis ei tuleks ma selle peale, et nädal aega pärast vereandmist verekeskust oma külmetumisest teavitada.
Koos ootamise ja söömisega oli igatahes tegu minu vereandmisvisiitide rekordajaga. Raekoja trepist astusin alla napilt kaks tundi pärast saabumist. Aga mis sest ikka: doonorid on ju teatavasti voh nii:
Soksi ei saanudki kaasa - täitsa jama ju :)
ReplyDeleteMa käisin ka täna andmas, mul läks kokku 25 minsa, niiet Eestis on ikka lihtsam seda teha.
ReplyDeleteNing Margiti suureks rõõmuks võtsin šokolaadi ka...
Aii... Ma vist pean loobuma mõttest semestri lõpus uuesti siin verd andma minna. Siis saab otse lennujaamast verekeskusse šoksi järele sõita :P
ReplyDeleteMina suutsin ühe kahest saadud küpsisestki oma lõdisevate lõugade vahelt lumme pudistada... Aah pole hullu. Homme lähen Lyoni, Tõnnil ikka mu jaoks veidi šoksi leidub.
Sa vähemalt said ühe küpsise ära süüa. Kahjuks minul nii hästi kodus ei läinud, kuri perenaine võttis mõlemad šokolaadid endale....ja see veel ei ole kõik, saadab homme mind uuesti doonoriks (vale nime all)...Margit on ära keeranud pärast sinu lahkumist (suurest igatsusest vist)
ReplyDelete