Armastus kõhu kaudu

Kaunist sõbrapäeva, kallid blogisõbrad! Täna jutustan teile mitmest söögiga seotud kogemusest, mis sellesse nädalasse mahtunud on. Rääkimata sellest, et lõpetasime just Merikese juures romantilise sõbrapäeva-pannkoogisöömingu...

Kolmapäeval siis kutsus üks hiina tüdruk nimega Rachel (ameerikapäraselt - päris nime ei mäleta, sest see oli liiga keeruline) mind ühikas allkorrusele hiinateemalisele õhtusöögile. Seal oli koos sama multikultuurne seltskond, kellega me nüüd ühikas peaaegu iga nädal kokku oleme saanud. Prantsuse poiss, argentiina tüdruk, lõuna-korea tüdruk, iraani tüdruk, hiina tüdruk ja mina...Eelmisel korral sõime pannkooke, nüüd siis olid menüüs hiina pelmeenid ja riisiroad. Rachel oli seekord ka sõbrannad külla kutsunud, kes sööki valmistada aitasid.

Imelik on see, et inimesed ühikas söövad õhtust suhteliselt hilja. Eestis olen alati arvanud, et minu harjumus õhtul kella 8 paiku on imelik (liiga hilja). Tamara Argentiinast aga rääkis, et tema jaoks on normaalne kellaaeg õhtust süüa kell 10. Ning kui rääkisin talle sellest "reeglist", et söömise ja magamamineku vahele peab jääma vähemalt 6 tundi, siis ta naeris kõva häälega. Välja näeb Tamara terve ja sale nii, et hiline õhtusöök talle halvasti küll mõjunud pole ...

Meie hiinapärasel õhtul läks samamoodi, et "eelroaga" (riis liha, sibula ja vürtsidega) alustasime ca kell 22 ning pärast seda alles hakkasime kõik koos pelmeene valmistama. Muuhulgas sain teada Lõuna-Korea vanasõna selle kohta, et kes valmistab kõige ilusama pelmeeni, sellel tulevad kõige ilusamad lapsed. Nunnu :) Tänutäheks hiina toidu eest lubasin Eesti Vabariigi aastapäeva paiku ühikas eesti toite valmistada. Ning on lootust, et Merike mind selle juures aitab (kuna tal on siis vaheaeg).

Aga milline siis on see eesti toit, mida välismaalastele pakkuda kõlbaks? Sel teemal olen jõudnud juba parajalt mõtteid mõlgutada. Eksootilised road nagu kama ja kaerakile jäävad välja juba selle tõttu, et siit pole võimalik leida vajaminevaid toiduaineid. Ning ei tahaks ka, et väljamaalastel eesti toidust väga halb mulje jääks. Enda itaalia boksinaabri ootused eesti toidu suhtes suutsin ma juba ära rikkuda - nimelt pakkusin talle Prantsusmaal müüdavat verivorsti nimetades seda eesti rahvustoiduks. Paraku oli see verivorst jube - selline plöga ilma tangudeta - üldse mitte selline nagu Eestis. Ning kuulsin hiljem, kuidas itaallane üsna õigustatult oma sõbrale rääkis: "Yeah, I know Estonian food - it's a kind of shit" (Tõlge: Jaa ma tean küll eesti toitu.. see on nagu sitt).

Eile õhtul toimus Merikese kodulinnas Saint-Etienne'is ka üks selline üritus, kuhu iga riigi esindajad pidid kaasa võtma oma toidu või joogi. Merikese algatusel otsustasime sinna teha Kirjut Koera. Pole küll päris nii Eesti asi kui kama, kuid teiste jaoks siiski eksootiline ning ka lihtne valmistada (päris kooki teha ei saaks, sest Merikesel pole ahju). Päris valutult meil valmistamine siiski ei läinud - näiteks õiget marmelaadi meil siit leida ei õnnestunudki. Kommid, mis esimese raksuga ostsime, osutusid väga sitketeks želatiiniplönnideks, millest isegi nuga läbi ei läinud. Lõpptulemus oli aga üle ootuste hea ning läks ka teistele Erasmuslastele hästi peale.

Mida siis teiste riikide esindajad kaasa tõid? Poola tüdrukul oli suhteliselt lihtne, kuna Saint-Etienne'is on ka poola pood - sealt oli ta kaasa toonud vareenikuid, poola pelmeene (pierogi) ja borši. Leedu tüdruk tõi, üllatus-üllatus, kartulisalatit - see on üks asi, mida ma vabariigi aastapäeval ühikas ka teha mõtlesin. Ning ka meie Kirju Koer ei olnud talle võõras. Niipalju siis tõelisest eesti toidust. Itaalia tüdrukud olid valmistanud pitsat. Mehhiko tüdrukud pakkusid mingeid juustuga krõpse, mille nime ma ei tea, ning mandlitega ahjuõunu. Ning itaalia poiss oli teinud suurepärast tiramisut, mille kohta teadis ta rääkida, et see paneb seda söönud inimesed üksteisesse armuma :)

Ning lõpetuseks - tänase valentinipäeva puhul otsustasime Merikesega, et sööme esimest korda siin olles päris liha. Ma ei mõtle siin kebabi või vorstiga baguette'i, vaid ise tehtud toitu. Mina olen küll ostnud mingeid hakkliha-kotlette, kuid maitse järgi nende lihasisaldus viinerist kõrgem ei olnud. Valisin kohalikust kaubamajast välja kaks biifsteeki, mis maksid kokku 4 EURi - polegi nii hull.

Aga kallid eesti sõbrad - kui teil on mõnda head mõtet, millist toitu siin väljamaalastele pakkuda võiks, siis olge head ja andke teada :) Kirjutage kommentaaridesse või saatke e-mailiga.