Tõendusmaterjal

Lõpuks saime üles ka pildid Pariisis ja Bretagne'is käigust. Cannes'i omadest on pooled veel sorteerimata, nii et nendega palume veel mõni päev kannatust :)

Helesinise vee ääres vol 1

Mõned aastad tagasi käis Tõnn perega Nice'is ja too puhkus oli nii muljetavaldav, et ta otsustas nüüd ka mind sinna viia. Lisaks kippus mõni nädal tagasi ka ilm Saint-Etienne'is ja Lyonis nii koledaks, et lihtsalt ei jäänudki muud üle, kui ise suve otsima minna. Nii veetsimegi eelmise nädala alguse Vahemere ääres.

Kuna eelmisel nädalal oli Cannes'is filmifestival täies hoos, näis veel mõned päevad enne teeleasumist majutuse leidmine võrdlemisi lootusetu üritus. Nii Cannes'is, Nice'is kui vahepealsetes väiksemates linnades olime kõik potentsiaalsed sohvapakkujad juba läbi küsinud, hostelid olid juba (gruupisid) täis ja kämpinguid saab rentida minimaalselt nädala kaupa. Samas covoiturage'i minek oli pühapäeva hommikuks juba kokku lepitud... Laupäeva õhtul plaanisime kohale jõudes minna hea õnne peale siiski mõnda kämpingusse haledat nägu tegema, ent couchsurfing päästis meid taas. Foorumisse jäetud abipalvele vastas Matt, kes oli nõus meile öömaja andma, hoolimata veel ühest surfajast, kes järgmisel päeval saabuma pidi.

Igatahes pühapäeva hommikul asusime teele. Maanteed, mis Lyonist Vahemere poole viib, kutsutakse autoroute du soleil'ks, päikese maanteeks, ja põhjusega. Toda heledat objekti, mille olemasolu viimastel nädalatel juba ununenud oli, nägime juba mõnikümmend minutit pärast Lyonist väljasõitu. Kui lõuna paiku Cannes'i jõudsime, avastasime, et oleksime pidanud seljakottidesse jopede tarbeks rohkem varuruumi jätma. Oli tükk tegu, et kotist väljavõetud suvekleidi ja plätude asemele mantlit, pükse, kampsunit ja kingi toppida. Aga no ei kurtnud ka :) Pärast mõningast tihkelt rahvast täis rannapromenaadil patseerimist ja festivalimelu uudistamist suundusime Matti juurde.

Neljakümne kandis Matt on tugevalt tätoveeritud ja kuulab oma CS profiili järgi raskemat metalli. Ja töötab kokana ning elab Cannes'i kesklinnast veerandtunnise bussisõidu kaugusel koos oma ema Claude'iga :) Matt, kes rutiini vältimiseks umbes iga kolme aasta tagant restorani vahetab, oligi parasjagu "kahe töö vahel" ja puhkas paar nädalat enne järgmises restoranis alustamist. Nii oli ta oma sõnul väga rõõmus võimaluse üle just festivali ajal hädalistele öömaja pakkuda, samas kui paljud kohalikud CS-lased sel perioodil oma korteri või mõne toa turistidele ja festivalikülastajatele välja üürivad... Nimelt on muidu väikeses ja rahulikus Cannes'is festivali ajal umbes neli korda rohkem rahvast kui tavaliselt: sealhulgas festivalikülalised, festivalikülalisi jahtivad fännid ja fotograafid ning turistid, kes kogu seda hullust oma silmaga näha soovivad. No ja siis veel sellised, kes oma puhkuseplaanid lihtsalt veidi valele ajale sätivad :P

Juba teel Cannes'i valgustasid meie filminduses töötav autojuht ja ajakirjandustudengist kaasreisija meid faktist, et tegelikult on eriti filmitudengitel ja isegi niisama filmifännidel võrdlemisi lihtne festivalil akrediteeritud saada. Kui sellega mõned kuud varem alustada, muidugi :) Meie polnud nii vara Cannes'i tulemise plaane teinud, nii et selle tarkusetera panime järgmisteks aastateks kõrva taha. Siiski on festivali korraldajad veidi ka "tavainimestele" mõelnud ja igal õhtul linastub üks film randa üles seatud vabaõhukinos. Pühapäeva õhtul käisimegi seal üht Hollywoodi surfifilmidest tehtud dokfilmi vaatamas. Istud lamamistoolis külastajatele jagatud pleedi all ja kuulad lainte loksumist.... isegi halbu filme kannataks vist nii vaadata :P

Lisaks näitas Matt meile kätte telgi, kust ka niisama kinosõbrad mingitele linastustele kutseid saama peaksid. Järgmisel päeval läksimegi oma õnne proovima. Tegelikult seisid ka selle "kinosõprade" telgi sissepääsu ees kaelakaarte kontrollivad turvamehed, aga noh, läksime siis väljapääsu kaudu. Ääri-veeri mõne pileti küsimise peale ulatas leti taga olnud neiu meile pataka papist kutseid. Kuna kogu see protsess tundus liiga lihtne ja kutsed nägid välja pigem ülemõõduliste flaierite moodi, oli Tõnn väga skeptiline :) Tegelikult töötasid need küll. Kolmapäeval enne ärasõitu otsisimegi ühe sellise "alternatiivkino" üles ja pärast tagaukse ääres järjekorras ootamist nägime ikka ühe lühi- ja ühe dokumentaalfilmi ära. Ülejäänud kutsed jätsime oma võõrustajatele. Aga üleüldiselt peab ütlema, et kohalikele võib filmifestivali korraldus ikka päris väsitav olla, mida kinnitas ka Matt, öeldes, et pole harv, kui cannes'lased (hmm.. kannikad:P?) selleks ajaks linnast ära sõidavad. Sest liiklus on häiritud, linn on rahvast umbes ja ilma kaelakaardita pole sa oma kodulinnas mitte keegi :)

Kahel õhtul püüdsime Matti õhutusel minna vaatama ka melu enne õhtuse filmi algust. Nimelt võib siis näha punase vaibaga kaetud treppi mööda kinosaalini kõndivaid ebajumalaid. Kirjeldus kriiskavatest fännidest ja treppredelitel kõõluvatest kõmufotograafidest tundus piisavalt naljakas, et seda siis ka oma silmaga vaatama minna. Aga meie ajastus ei olnud kummalgi õhtul kõige vilunum, nii et pidime leppima vaatepildiga sadadest fotograafidest, kes oma redelit järgmise päevani teepiirde külge lukustasid. Seega peame kurvastama oma lugejaid, kes soovisid uudiseid Jude Law'st või Angelinast. Lugege elu24st. Ja fotod on alles fotokas, seega illustratsiooniks üks pilt lehelt http://www.vimooz.com/blog/2009/05/festival-de-cannes-2009/. Need, kes pole ülikonnas ega õhtukleidis on järelikult fännid :)

Sellest, mida me peale festivalimelu Cannes'is, Nice'is ja Antibes'is nägime ja tegime, juba järgmises postituses. Võib-olla saab lähipäevil veidi pilte ka ;)

Shoppamas

Kuna poes saab siin käidud pea iga päev, siis on päris palju kogunenud neid detaile, mis on kas silma hakanud või käivad juba närvidele. Alustades muidugi lahtiolekuaegadega – meie Eestis oleme harjunud, et toidupood on lahti põhimõtteliselt iga päev ning vähemalt kella 22ni. Siin aga on kõik poed pühade ajal suletud ning pühapäeval lahti on ainult mõned üksikud poed, kes seda siis suure reklaamsildiga uhkelt kuulutavad. Pühapäeval lahti olek tähendab siis, et pood suletakse juba kell 13, mis tähendab et sinna üldjuhul ikka ei jõua. Mäletan päris mitut juhust kui pühapäeva lõunal tuleb meelde, et „ups.. aga mida me täna õhtul ja homme hommikul sööme?“.

Õnneks on alati olemas pisikesed „araablaste poed“. Minu ühika juures oli selline pood viimati lahti ka öösel kell 2, kui sealt mööda kõndisin. Ja nii on see olenemata pühast või streigist. Omanikud vaatavad ise kõrvaltoas telekat ja kui keegi poodi astub, siis teenindavad. Kõik vajaliku saab sealt kätte, aga maksta tuleb vähemalt kaks korda rohkem. Kaupade üle kurta ei saa, iga kell on „araablastel“ olemas ka värske leib ja puuviljad.

Kohalikud käivad enamasti poes oma kotiga. Eriti popp on siin rataste ja sangaga järelveetav poekott, aga olen mitmel inimesel näinud ka suuri IKEA kilekotte. Ja kui oma kott ikka kaasas on, siis pannakse poes asjad oma kotti, mitte ostukärusse. Kassa juures laotakse asjad taas kotist välja letile. Ilmselt on see kaudselt seotud sellega, miks kassas maksmise ajal küsitakse sageli: „Näidake palun oma seljakotti“. Vastumeelselt kisun siis koti lahti ning sealt paistvat haisvat trennirätikut nähes ütleb müüja kiirelt, et aitab küll. Ent ka päris täis koti puhul on müüjale alati piisanud pealmiste asjade nägemisest. Aga ilmselt paneks ka vargad varastatud kraami teiste asjade alla?!

Ükskord kui minu ees järjekorras seisval noormehel paluti Lidlis (Säästumarketi prantsuse haru) oma kott avada, paistsid sealt mulle mitmed Lidli tooted, ent müüja ütles rahulikult „merci“ ja poiss sulges koti. Teab siis, mida nad sealt kotist otsivad... Carrefour’i nimeline supermarket on aga läinud nii kaugele, et on võtnud kasutusele ennetava kottide kinniklammerdamise. Ühel päeval paluti kõigil seljakottidega klientidel enne poodi sisenemist kõrvale astuda ning kotid tõmati plastmassklambriga kinni. Mina unustasin rahakoti muidugi kotist välja võtta...

Carrefour’i  ja Auchan’i suguste supermarketite võim siin tundub ikka palju suurem kui Rimil või Selveril Eestis. Näiteks Carrefour’il on põhimõtteliselt igas tootekategoorias välja pakkuda oma toode, mis on kõikide konkurentide omast odavam. Olgu selleks siis juust, mähkmed või patareid. Isegi Carrefour’i akutrellid ja kruvikeerajad on olemas. Sageli tundub, et konkurentide tooted on välja pandud vaid selleks, et näidata, kui palju omad tooted ikka odavamad on. Merike leidis veel huvitava detaili, et 2000 aastal müüsid suured kauplusketid nagu Carrefour ja Leclerc 50% autokütusest. Selveri bensiin, kujutate ette?

Üks asi, mida suuremad poed hoolega reklaamivad on „õigus muuta arvamust“, ehk siis kaup poodi tagasi viia ja ka raha tagasi saada. H & M rõivapoes oli lausa silt: „Ära proovi riideid siin, proovi kodus! Kui ei sobi, too tagasi“. Merili, üks siinne eestlane rääkis samal teemal ka üsna naljaka loo. Eelmise jalgpalli MMi ajal oli ühel ta tuttaval suur mure: pole telekat. Võttis siis kätte ja ostis jalka vaatamiseks teleka. Ning kui MM läbi, viis teleka poodi tagasi. 

Lõpetuseks tutvustan teile ühte hõrgutist, mille avastasin siin juba esimesel nädalal üllatusega, et „nii palju süüa ja nii odav“ (ja pole isegi halb mitte). Prantsuse keeles on see siis pâte en croute; mõistlikku ja otsest tõlget ei oska ma sellele anda, aga põhimõtteliselt on see muretaigna sees olev pikkpoiss, mida süüakse külmalt. Alguses naeris Merike küll, et söön koeravorsti, aga viimasel ajal on ta seda isegi hea meelega söönud. Siiani oleme sellest hõrgutisest proovinud vaid Lidli-versiooni, suhteliselt õhukest pulgakest, ent sama asja olen näinud ka turul ning palju suurema ja isuäratavamana. Nämm!

Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 3 (viimane)

Kuigi praeguseks oleme juba mõnda aega ilma koolita, ning seda postitust kirjutan tagasiteel Cannes'ist Lyoni, on enne viimase reisi muljete jagamist vaja lunastada veel üks võlg. Nimelt pole me blogisse kirjutanud reisist Bretagne'i - sinna läksime pärast Pariisis käimist. Ning kuna seal veedetud aeg oli suurepärane, siis kirjutama peab.

Rennes'is, Bretagne'i pealinnas võttis meid vastu Arthur, minu töökaaslane Mobi päevilt, kes viimased pool aastat arendab mobiilitarkvara taas oma vanas kodulinnas. Esimeseks õhtusöögiks valmistas ta meile "galette" - kes Tartus restoranis Crepp käinud on, teab juba, millest jutt on. Põhimõtteliselt on need siis pannkoogid, mis kuuluvad just Bretagne'i maakonna rahvuskööki. Tainas on tehtud "tumedast" nisust, mis sobib väga hästi soolase täidisega, tavaliselt sink ja kitsejuust. Teinekord lüüakse koogi praadimise ajal pannile ka toores muna - maitses väga hästi, peaks ka Eestis proovima.

Esimesel õhtul viis Arthur meid ka Rennes'i pubidega tutvuma. Merike tellis aniisimaitselist hittlikööri Pastis, mida juuakse veega segamini. Mulle tutvustas Arthur aga prantsuse õlut nimega Grinbergen. Siiani maitstud õlledest oli see vast kõige huvitavam, varem poes õlut ostes oli mulle mulje jäänud, et siin ainult kahte erinevat õlut toodetaksegi. Igaks juhuks sai linna kaasa võetud ka fotokakott, aga õnnetuseks meenus koju jõudes, et see jäi pubisse. Õnneks oli see ka poole tunni pärast minu istekoha kõrval alles.. Kõige iroonilisem on see, et ühtegi pilti ma tol õhtul ei teinudki.

Arthuri jutu järgi oli tema praegune töö väga pingeline - selle kõrval olevat Mobis töötamine lausa puhkus :) Reede hommikul pidi siis Arthur taas tööle minema, ning meie Merikesega hakkasime kahekesi Rennes'i avastama. Mulle meenutas see üsnagi palju Tartut - samuti ülikoolilinn, jõgi keset linna... Elanikke 200 000 - polegi palju rohkem kui Tartus. Aga metroo... selle jõuab Tartusse veel ehitada :)


Linna keskväljakul messitelgis tutvustas ennast üks teine Prantsusmaa regioon Vendée, pakkudes muuhulgas degusteerimiseks austreid. Nähes, kuidas üks daam juba kolmandat kugistas, ei suutnud ka Merike kiusatusele vastu panna. Esimest korda elus.. ja ilmselt ka viimast. Merikese näoilmet nähes loobusin mina selle hõrgutise proovimisest. Ning kui kuulsin hiljem, et austreid süüakse tavaliselt elusalt (ning tõenäoliselt oli ka Merikese söödud austrike elu ja tervise juures), ei kahetsenud ma oma otsust üldsegi mitte.

Laupäeval viis Arthur meid oma autoga reisile, millest räägivad ilmselt paremini fotod kui tekst. Esimeseks sihtpunktiks oli Mont-Saint-Micheli klooster-saar, ent kahjuks tabas meid juba enne sinna jõudmist ebaõnn. Mulle siiani arusaamatutel asjaoludel ei pidurdanud Arthuri rendiauto piisavalt hästi, ning sõitsime ülekäiguraja ees sisse ühe tädi autole. Kahjud ei olnud suured - veidi mõlkis plekki - ent tädi oli sellele vaatamata hüsteerias. Nuttis kõva häälega ja keeldus kindlustuspabereid täitmast enne kui tema abikaasa kohale jõuab. Selles olukorras asusin mina politseifotograafi rolli ning jäädvustasin kõik õnnetuse asjaolud. Lõpuks jõudis ka abikaasa kohale ning kinnitas, et pole nii hull midagi. Saime oma reisi jätkata.


Lisaks Mont-Saint-Michelile käisime veel Saint-Malo kuurortlinnas, kus nägime siin esimest korda meres suplevaid inimesi: põhja-Prantsusmaal ja aprillikuus! Isegi meie jaoks oli vesi siis veel liiga külm. Lõunasöögiks sõime Arthuriga merekarpe (pr k moules), mis ei olnudki nii halvad - olen kindel, et palju paremad kui austrid :) Pärast seda viis meid Arthur pikale kaljuneemele, mida "maailma lõpuks" kutsutakse. Kaljuserval sai päris lahedaid pilte teha, ent mõned turistid ronisid ikka liiga kaugele... Ega nad ju ise ka ei taha, et see pilt oleks neist viimane. Õhtul kodus üritas Arhur meile valmistada ka tigusid, ent need jäid ahju pisut liia kauaks ning teokarpidest voolas välja kogu kaste, mis tema sõnul pidi olema selle roa kõige maitsvam osa. Proovisime siiski ning maitse polnudki nii hull. Kui vaid ei peaks enne nägema seda kahvli otsas rippuvat pruuni vaglakest.

Meie reisi viimasel päeval ootas meid ees pikk rongisõit. Esmalt Rennes'ist Le Mansi, sealt ümberistumine Pariisi, sealt ümberistumine Lyoni rongile. Päris irooniline oli avastada, et meie rong Le Mansi minekuks sõitis tegelikult edasi otse Lyoni! Meil aga olid juba kõik erinevad piletid ette ostetud... Õnneks oli rongi kontrolör vastutulelik ning lubas meil otse Lyoni sõita - selle asemel, et jõuda kohale kell 00.30, jõudsime 16.30 ning mina sain hakata õppima mind järgmisel päeval ees ootavaks eksamiks. Vaid paarkümmend minutit pärast Lyonis ühikas arvuti sisselülitamist käis plaks ning arvuti ekraan läks mustaks. Ning kuigi nüüdseks on arvuti juba paranduses, pole lootus seda enne Eestisse sõitu korda saada kuigi suur.

Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 2

Nagu Tõnn juba mainis, kipub Pariis olema selline linn, kus siiraks avastamisrõõmuks laisal turistil keskmisest rohkem tööd tuleb teha. Sellegipoolest sai meie Pariisis viibimine täitsa eriline, seda tänu otsusele otsida öömaja Couchsurfingust. Kes veel ei tea, misasi see selline on, siis on küll viimane aeg end kurssi viia ;)

Kuna Pariis on ka sohvasurfarite hulgas popp sihtkoht, ei ole seal vastuvõtjate leidmine sugugi kerge ülesanne. Arvata on, et igaüks, kes oma diivanit Pariisis pakub, saab iga päev omajagu küllatulekusoove. Õnneks sai Tõnn siiski võrdlemisi aegsasti kokkuleppele Maiwenni ja Olivieriga, kes ka Couchsurfingus alles võrdlemisi uued. Nii ei pidanud me siiski silla alla telki püstitama, vaid leidsime end esmaspäeva õhtul armsast pisikesest kahetoalisest korterist, tõelisest appart parisien'ist, kus lisaks pererahvale võttis meid vastu ka valge kass Willow. Olivier töötab õena psühhiaatriahaiglas ja Maiwenn otsib "inimesi tänavalt" reklaamidesse.

Mis aga meiesuguste karnivooride jaoks eriti põnev, oli fakt, et Maiwenn on juba paar aastat taimetoitlane. Selles mõttes, et ei söö liha ega kala, küll aga piimatooteid ja muna. Nii saime ka meie ühise õhtusöögimaterjali ostmisel kaaluda, kuidas oleks, kui nüüd sinki ei võtaks :) Ühel õhtul söödud sojakotletid osutusid märksa lihamaitselisemateks kui kunagi Tõnni ostetud Lidl'i hakksteigid :P Sojakotlette sööme kunagi kindlasti veel, olgugi et need (päris)lihast veidi kallimadki on. Meie viimasel Pariisi-õhtul käisime neljakesi ühes aasia veggie-restoranis, kus kõik road, mis tavaliselt lihast valmistatakse, hoopis soja baasil tehtud olid. Näiteks kana puhul poleks küll selle "lihasuses" kahtlusi tekkinud, ka minu "sink" oli täitsa usutav. Kellel plaan Pariisi sattuda, siis restorani nimi on Tien Hiang (http://www.tien-hiang.fr/), tasub üles otsida küll :) Polnud sugugi kallis ka, eriti Pariisi kohta.

Teisipäeva õhtul, kui meid öist linna vaatama viidi, tutvustas Olivier meile ka liikumist nimega Clan du Néon (http://clanduneon.over-blog.com/), mille eesmärk on kustutada linnas öösel tarbetult põlevad tuled, nt poodide, pankade jms omad. Tuleb välja, et vähemalt Prantsusmaal on hoonetel tänava pool suur lüliti, mille abil välisvalgustuse välja saab lülitada. Võib-olla on Eestis ka, ma pole lihtsalt kunagi selle pilguga vaadanud. Ühesõnaga, kui mõttetult elektrit raiskav välisvalgustus linna peal silma jääb, peilitakse lüliti asukoht välja, väike hoojooks, hüpe, ja ongi vähemalt selleks ööks veidi energiat kokku hoitud :)

Siiski peab tõdema, et kuna see oli meie täitsa esimene sohvasurfamiskogemus, siis oli alguses ikka veidi võõrastav küll, kui öeldakse, et "võtke omale midagi kapist, kui süüa tahate" :) Ja usaldada kahele ida-eurooplasele kolmeks päevaks oma koduvõtmed... Tahan ka kunagi nii toredaks vastuvõtjaks hakata. Ja pärast kolme ööd tundsin mina end igatahes nii kodus, et jätsin oma jakigi nende nagisse. Peaksin selle nüüd lähipäeval postitsi tagasi saama. Ma veidi kardan ainult, et oleme nüüd veidi ära hellitatud, mis CS'i puudutab :) Karta on, et alati nii suurepärasele vastuvõtule loota ei saa.

Covoiturage'ist Tõnn juba veidi kirjutas, aga räägin siis veidi lähemalt. Nimelt viib covoiturage.fr kokku autojuhte, kellel autos vaba ruumi, ja reisiselle, kes alternatiivset (või mõne trajektoori puhul ainuvõimalikku) transporti otsivad. Reeglina määrab autojuht ka hinna ning võib-olla just tänu sellele covoiturage kyydiga.ee'st paremini toimibki. Igatahes Le Havre´ist (kus polnud kahjuks mingeid kuumi öid :P) sõitsime Rennes'i koos Antoine´iga. Nimelt sõidab Antoine, 24aastane IT projektijuht, igal nädalal oma kodust Nantes'is kolmeks päevaks Le Havre´isse praktikale. 4,5 tundi. Üks ots. Arvata on, et ta oma sõitudeks teekaaslasi otsib. Kahetunniseks ühiseks sõiduks leidsime isegi meie väiksest keelepuudest hoolimata ühiseid jututeemasid küll. Väga mõnus vaheldus rongisõitudele :)

Rennes'ist ja Bretagne tuurist juba mõne päeva pärast.

Tere talv

Teadmiseks, et praegu sajab mul akna taga suurt lörtsi. Mitte et öelda lund. Säh sulle peaaegu lõuna-Prantsusmaad. Võttis sõnatuks.

Aga puhkuse jätkupostitust luban alustada reedel, kui eksamitega ühel pool. Praegu lülitan neti uuesti välja ja jätkan õppimist.

Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 1

Nonii.. Mõni mõtleb juba, et suvi läheneb ja blogis aina vähem postitusi - et järelikult enam midagi huvitavat ei toimu. Aga vale puha - üle-eelmine nädal olime hoopis Merikesega pikal reisil ning ei olnud aega blogi kirjutada. Ning möödunud nädalal olime mõlemad jälle õppimise ja mina eksamitega ametis. Kuna Merike keelas sellest reisist varem blogisse kirjutada, siis annan kõigepealt ülevaate, millega üldse tegu.

21. aprilli hommikul asusime Lyonist rongiga Pariisi suunas teele. Pariisis ööbisime CouchSurfing'u abiga neljapäevani, kust siis sõitsime rongiga Le Havre'i, et ka Normandia randadele pilk peale visata. Juba samal õhtul sõitsime Covoiturage'i abiga (umbes selline portaal nagu kyyt.ee, aga töötab paremini) Rennes'i, kus meid võttis vastu Arthur, minu ekskolleeg Mobist. Järgmisel kahel päeval vaatasime Bretannia maakonnas ringi, ning pühapäeval tagasi Lyoni. Kokku 7 päeva. Kuna see reis on ilmselgelt liiga suur selleks, et seda ühte postitusse panna, siis üritan selles postituses keskenduda sellele, mida me Pariisis nägime ja tegime.

TGV kiirrong on ikka uskumatult kiire... Lyon ja Pariis on küll peaaegu Prantsusmaa eri otstes, aga rongisõit nende vahel võtab veidi vähem kui 2 tundi. Mind hakkas huvitama, et mis kiirusega see TGV siis sõidab.... Olen küll kuulnud ulmelisi jutte kiirusest 300 km/h, aga seda olen siiani pidanud mingiks rekordsõiduks. Kui aga netis veidi ringi vaadata, siis tundub, et rongi kiirus jääbki 270 ja 300 km/h vahele. Distants Pariisi ja Lyoni vahel on 450 km, nii et arvutus tundub klappivat. Kui Tallinn-Tartu liinil (190 km) sõidaks rong kiirusega 280 km/h, võtaks reis aega vaid 40 minutit!

Aga hea küll.. Pariisist ka natuke :) Kohale jõudes alustasime jalutuskäiku rongijaamast mööda jõekallast Notre Dame'i suunas, ning paljulubav see algus küll ei olnud. Seine'i kaldal nägime mitmeid asotsiaale ning silla all telkijaid. Kuna me oma CouchSurfingu majutuses 100% kindlad ei olnud, siis tegime nalja, et peaks ka silla alla telgi panema. Jõe ääres edasi kõndides hakkas silma päris palju vees hulpivat solki. Kuna nii räpast Pariisi meil hiljem kolme päeva jooksul enam näha ei õnnestunud, siis on see juba peaaegu ununenud.

Esimene "kohustuslik punkt", mida külastasime, oli siis jumalaema kirik, kus meie suureks rõõmuks oli alla 26-aastastele Euroopa Liidu kodanikele torni pääs tasuta. Meie ees ja taga järjekorras seisis hulgaliselt austraallasi ja ameeriklasi, kes kõik selle lõbu eest 8 eurot maksma pidid. Oli eriline tunne küll. Ning õnneks rakendus sama "soodustus" hiljem päris mitmes kohas - näiteks triumfikaare juures. Notre Dame'i tornis häiris pisut see, et kogu vaateplatvormi ümber oli tõmmatud suitsiidivastane raudvõrk, mille tõttu oli muidu kaunis kohas tunne, nagu viibiksid puuris. Ju siis oli see siis tõesti mõne inimese jaoks suremist väärt vaade. Triumfikaare peal sai seevastu vabalt ringi vaadata ja võib-olla jäi seetõttu sellest vaatest ka parem mulje.

Mis siis Pariisist veel meelde jäi: avarad tänavad (nagu Champs-Elysées), kaunid vaated, kallis jäätis, vanad metroorongid, suured pargid, väga uhked majad.... Mõne ilusa maja kohta ei õnnestunud midagi rohkemat teada saada kui seda, et see ilus on - kuna neid on nii palju, siis turismigiidis ega kaardil kõiki mainida ei jõua. Samas kui Tallinnas kasvõi üks selline maja oleks... Päris mõnus oli ka mööda Seine'i kaldaid jalutada ning uurida sadade kasutatud raamatute kauplejate poolt pakutavat kraami.... Juba esimesel päeval leidsime ühe parajalt muheda koomiksi, mida mõtlesime mõnele oma rikutud mõtlemisega sõbrale kingiks viia. Ent 20 kg pagasilimiit koputas jälle peas (seda juhtub viimasel ajal iga ostu puhul), ning raamat jäi ostmata.

Et Pariisi võib kindlasti ka Euroopa kunstipealinnaks pidada, siis ei õnnestunud ka meil kunstimuuseumitest mööda vaadata. Louvre'i läksime küll vaid selleks, et vaadata üle maailma kuulsaim maal - Mona Lisa, ehk nagu mulle üllatuseks tuli - prantsuse keeles hoopiski La Joconde. Rahvamass selle ülehaibitud maali juures oli kindlasti suurem vaatamisvärsus kui maal ise - vähemalt 4 meetri kauguselt ja kuulikindla klaasi tagant ei olnud seda pooltki nii mugav vaadata kui mõnest raamatust. Meie majutaja Olivier oli kuskit kuulnud, et väljas polegi päris Mona Lisa, vaid koopia. Ametlikku kinnitust sellele leida ei õnnestunud, kuigi see võib vabalt ka tõsi olla. Kuna Louvre oli tõepoolest hiiglaslik, ning selle korralikuks läbikäimiseks kuluks minimaalselt nädal, siis põhjalikumalt tutvumiseks valisime väikse Orangerie muuseumi, kus olid eelkõige impressionistide tööd ning mille sai paari tunniga korralikult läbi vaadata.

Muidugi ei jäänud meil nägemata ka Eiffeli torn (mille kohta mina alati tahan "Pariisi torn" öelda). Kuna läksime tornile ikka päris lähedale (kõige lähemal oli vist nii 10 meetrit), siis sain lõpuks aru ka nendest, kellele see torn ei meeldi - lähedalt vaadates on see üks väga pirakas tükk roostetavat ja kooruva värviga metalli. Samas kaugelt ei ole mul selle vastu midagi. Pidasime ka Eiffeli torni ees pargis pikniku ning tegime oma 20 katsetust fotoka automaatpäästikuga, et saada suudluspilti koos torniga :)

Merikesega Pariisi vaatamisväärsuste üle arutades jõudsime järeldusele, et on olemas kahte tüüpi vaatamisväärsusi. Ühed on sellised, millest oled varem kuulnud, pildilt näinud, ning koha peal jääb üle vaid veenduda, et jah - on tõepoolest nii. Teine tüüp on sellised objektid, milleni jõutakse pooljuhuslikult ning mille üle võib avastamisrõõm olla palju suurem (kuigi ilmselt ei lähe sõpradele pildid nende objektidega nii hästi peale).

Pariisis on kindlasti rohkem neid esimese tüübi vaatamisväärsusi, ent veidi suuremat "avastamisrõõmu" pakkusid meile näiteks katakombid - see on iseenesest suur kaevandamise tagajärjel tekkinud käikude rägastik. Ent millalgi kui Pariisis maa peal ruumi väheks hakkas jääma, otsustasid võimud hakata surnuaedu likvideerima ning kõik ülejäänud kondid koliti üle katakombidesse. Ja oh neid konte oli seal ikka palju - pakuks, et umbes kilomeetri jagu seina äärde ritta laotud sääre- ja pealuid. Kuulsamatest kontidest paiknesid seal tõenäoliselt Raudmaskiga Mehe jäänused. Ent kuna kondid olid riita laotud läbisegi ja anonüümselt, siis konkreetselt kellegi kuulsa kontidest pilti teha ei õnnestunud :) Aga taas kord pidi tõdema, et paljud erilised kohad asuvad kas maapinnast kõrgemal või madalamal. Katakombides käigule pani lõbusa punkti see, et väljudes pidime ette näitama oma kotid, tõendamaks, et meil ei olnud kihku mõnd konti kaasa võtta. Alguse tundus koomiline, aga veel koomilisemaks läks siis, kui märkasime turvamehe kõrval kaht pealuud, mida just eelmisel päeval varastada oli üritatud. On ka mõnel hobid.

Pariisis jäi meil kindlasti tohutult palju huvitavaid asju nägemata - ent kuna odavlennufirmad Pariisi sõitmiseks ikka sooduspakkumisi teevad, siis ilmselt muretsema ei pea. Jõuab veel. Tulevastes postitustes jõuab veel põhjalikumalt kirjutada meie CouchSurfingu kogemusest ning reisi teisest poolest Bretannias.