Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 3 (viimane)

Kuigi praeguseks oleme juba mõnda aega ilma koolita, ning seda postitust kirjutan tagasiteel Cannes'ist Lyoni, on enne viimase reisi muljete jagamist vaja lunastada veel üks võlg. Nimelt pole me blogisse kirjutanud reisist Bretagne'i - sinna läksime pärast Pariisis käimist. Ning kuna seal veedetud aeg oli suurepärane, siis kirjutama peab.

Rennes'is, Bretagne'i pealinnas võttis meid vastu Arthur, minu töökaaslane Mobi päevilt, kes viimased pool aastat arendab mobiilitarkvara taas oma vanas kodulinnas. Esimeseks õhtusöögiks valmistas ta meile "galette" - kes Tartus restoranis Crepp käinud on, teab juba, millest jutt on. Põhimõtteliselt on need siis pannkoogid, mis kuuluvad just Bretagne'i maakonna rahvuskööki. Tainas on tehtud "tumedast" nisust, mis sobib väga hästi soolase täidisega, tavaliselt sink ja kitsejuust. Teinekord lüüakse koogi praadimise ajal pannile ka toores muna - maitses väga hästi, peaks ka Eestis proovima.

Esimesel õhtul viis Arthur meid ka Rennes'i pubidega tutvuma. Merike tellis aniisimaitselist hittlikööri Pastis, mida juuakse veega segamini. Mulle tutvustas Arthur aga prantsuse õlut nimega Grinbergen. Siiani maitstud õlledest oli see vast kõige huvitavam, varem poes õlut ostes oli mulle mulje jäänud, et siin ainult kahte erinevat õlut toodetaksegi. Igaks juhuks sai linna kaasa võetud ka fotokakott, aga õnnetuseks meenus koju jõudes, et see jäi pubisse. Õnneks oli see ka poole tunni pärast minu istekoha kõrval alles.. Kõige iroonilisem on see, et ühtegi pilti ma tol õhtul ei teinudki.

Arthuri jutu järgi oli tema praegune töö väga pingeline - selle kõrval olevat Mobis töötamine lausa puhkus :) Reede hommikul pidi siis Arthur taas tööle minema, ning meie Merikesega hakkasime kahekesi Rennes'i avastama. Mulle meenutas see üsnagi palju Tartut - samuti ülikoolilinn, jõgi keset linna... Elanikke 200 000 - polegi palju rohkem kui Tartus. Aga metroo... selle jõuab Tartusse veel ehitada :)


Linna keskväljakul messitelgis tutvustas ennast üks teine Prantsusmaa regioon Vendée, pakkudes muuhulgas degusteerimiseks austreid. Nähes, kuidas üks daam juba kolmandat kugistas, ei suutnud ka Merike kiusatusele vastu panna. Esimest korda elus.. ja ilmselt ka viimast. Merikese näoilmet nähes loobusin mina selle hõrgutise proovimisest. Ning kui kuulsin hiljem, et austreid süüakse tavaliselt elusalt (ning tõenäoliselt oli ka Merikese söödud austrike elu ja tervise juures), ei kahetsenud ma oma otsust üldsegi mitte.

Laupäeval viis Arthur meid oma autoga reisile, millest räägivad ilmselt paremini fotod kui tekst. Esimeseks sihtpunktiks oli Mont-Saint-Micheli klooster-saar, ent kahjuks tabas meid juba enne sinna jõudmist ebaõnn. Mulle siiani arusaamatutel asjaoludel ei pidurdanud Arthuri rendiauto piisavalt hästi, ning sõitsime ülekäiguraja ees sisse ühe tädi autole. Kahjud ei olnud suured - veidi mõlkis plekki - ent tädi oli sellele vaatamata hüsteerias. Nuttis kõva häälega ja keeldus kindlustuspabereid täitmast enne kui tema abikaasa kohale jõuab. Selles olukorras asusin mina politseifotograafi rolli ning jäädvustasin kõik õnnetuse asjaolud. Lõpuks jõudis ka abikaasa kohale ning kinnitas, et pole nii hull midagi. Saime oma reisi jätkata.


Lisaks Mont-Saint-Michelile käisime veel Saint-Malo kuurortlinnas, kus nägime siin esimest korda meres suplevaid inimesi: põhja-Prantsusmaal ja aprillikuus! Isegi meie jaoks oli vesi siis veel liiga külm. Lõunasöögiks sõime Arthuriga merekarpe (pr k moules), mis ei olnudki nii halvad - olen kindel, et palju paremad kui austrid :) Pärast seda viis meid Arthur pikale kaljuneemele, mida "maailma lõpuks" kutsutakse. Kaljuserval sai päris lahedaid pilte teha, ent mõned turistid ronisid ikka liiga kaugele... Ega nad ju ise ka ei taha, et see pilt oleks neist viimane. Õhtul kodus üritas Arhur meile valmistada ka tigusid, ent need jäid ahju pisut liia kauaks ning teokarpidest voolas välja kogu kaste, mis tema sõnul pidi olema selle roa kõige maitsvam osa. Proovisime siiski ning maitse polnudki nii hull. Kui vaid ei peaks enne nägema seda kahvli otsas rippuvat pruuni vaglakest.

Meie reisi viimasel päeval ootas meid ees pikk rongisõit. Esmalt Rennes'ist Le Mansi, sealt ümberistumine Pariisi, sealt ümberistumine Lyoni rongile. Päris irooniline oli avastada, et meie rong Le Mansi minekuks sõitis tegelikult edasi otse Lyoni! Meil aga olid juba kõik erinevad piletid ette ostetud... Õnneks oli rongi kontrolör vastutulelik ning lubas meil otse Lyoni sõita - selle asemel, et jõuda kohale kell 00.30, jõudsime 16.30 ning mina sain hakata õppima mind järgmisel päeval ees ootavaks eksamiks. Vaid paarkümmend minutit pärast Lyonis ühikas arvuti sisselülitamist käis plaks ning arvuti ekraan läks mustaks. Ning kuigi nüüdseks on arvuti juba paranduses, pole lootus seda enne Eestisse sõitu korda saada kuigi suur.