Sess!

Senikaua, kui postitused meie suurepärasest Pariisi-Bretagne'i reisist veel küpsevad, üks kiirpost sellest, mis praegu teoksil. Aeg läheb viimasel ajal kohe hirmuskiiresti. Täna oleme mõlemad Tõnniga tähistanud kellegi ärasõitu, tema Lyonis ühe korea tüdruku, mina siin kahe rootsi tüdruku oma. Veidi nukker on isegi :) Aga eks see on nii või naa vahetussemestri paratamatu osa. Ja õnneks on feissbukk :)

Aga tänase unejutu teema on tegelikult siinne eksamisüsteem. Taaskord lähevad minu kiiduavaldused TÜle. Kes veel tudengid, pangu kõrva taha, et võimalus valida kolme eksamikuupäeva vahel, mille juba ikka vähemalt kuu aega varem teada saad, on suur luksus. Siin on tavaline, et õppejõul ei ole eelviimases loengus veel aimugi, millal eksam toimuma peaks. Sest "seda otsustab administratsioon". Mõnegi aine puhul otsustab administratsioon vist sedagi, kuidas eksam välja nägema hakkab. Nii saingi kaks viimast puuduvat eksamiaega sel nädalal, poolteist nädalat enne toimumist. Ja muidugi mõista on need samal päeval :) Nooh pole midagi kurta, vähemalt üks hommikul ja teine kell 13. Aga ühes aines oli küll grupp nõutuid inimesi, kellel varem kokkulepitud eksam täpselt samal ajal. Õppejõul ei jää ka muud üle, kui käsi laiutada :) Muidugi jääb võimalus teha eksam uuesti järeleksamite perioodil, aga see on alles juunis. Lühidalt, bürokraatiariigi sess on vast veelgi närvesöövam kui tavaline.

Mulle jääb rõõm, et mul vaid 4 eksamit on. Ahjaa, ja Tõnnil on täna viimane eksam, sest tema oli valinud reeglina sellised ained, kus ka semestri jooksul ühtteist esitama pidi. Minu puhul peab paika juba mitu aastat tagasi armsaks saanud maksiim "tihe töö sessil tagab mõnusa äraolemise semestri vältel". Ja muidugi on sirelid juba ammu minu kevadsemestri sessi lahutamatu osa, hea et siin need kuu aega varem õitsevad kui teil :)

Retk suusavõlumaale

Vaid kuu jagu on jäänud maikuu keskpaigani, mil plaanisime Merikesega lõuna-Prantsusmaale Nice'i (Nizza) minna, et sinise mere ääres peesitada ning (loodetavasti) soojades lainetes hulpida; ent mõned inimesed käivad praegugi veel suusatamas. Ja meiegi nende hulgas - nagu mõni juba ühest eelmisest postitusest aimu sai - käisime mägedes suusatamas eelmisel reedel. Siin siis väike reportaaž sellest .

Tõesti naljakas, et see aastaaegade ja ka spordihooaegade üleminek siin tänu mägedele nii paindlik on. Tegelikult oli mul suusatama minnes päris suur hirm selle ees, et kuigi firma korraldab suusareise ja müüb pileteid, siis mäe otsa jõudes võib ikkagi üllatus tabada - et lumi on kõik juba ära sulanud. Kuna bussisõit algas juba hommikul 7 paiku, siis möödusid esimesed paar tundi bussis magades. Ja oli ikka päris suur masendus, kui pärast kahte tundi sõitmist silmanurgast õue piiludes ikka veel lund ei paistnud. Buss muudkui ronis ja ronis mäkke. Paistis silt, mis näitas kõrgust 1600m merepinnast. Paistsid pilved, mis olid madalamal kui meie buss. Ent lund ikka ei kuskil. Lõpuks, vaid paar kurvi enne Alpe d'Huez'i, ilmus valge vaip tee äärde ning päev oli päästetud. Suht napikas - ja ega kuulu järgi seal lund kauem kui aprilli lõpuni ei jätkugi.

Nii mina kui Merike olime selleks ohtlikuks päevaks päris põhjalikult ette valmistanud. Mina laenasin endale püksid ja jope, Merikesel õnnestus lisaks riietele leida ka kiiver ja suusaprillid. Suusad broneerisime internetist. Lisaks enda kindlustamisele (õnnetuse puhul tuleb helikopter järgi) tegin kindlustuse ka suuskadele - katkimineku või äravarastamise vastu. Kuigi esialgu tundus see kindlustamine hirmus tark tegu, siis praegu enam mitte - ei olnud sellist tunnetki, et midagi hullu võiks juhtuda. Mis muidugi ei tähenda, et mäesuusatamine kerge oli :)

Lisaks kartusele lume puudumise ees oli mul enne suusatamist veel üks hirm - et Merike pärast esimest korda mäest laskumist sama asja enam teist korda ette ei võta. Kas siis vaimse või füüsilise heaolu pärast kartes. Mitte, et mina ise teda hirmus araks peaks, aga millegipärast on tema reaktsioonid mäesuusatamisele ikka olnud: "ei julge", "ei saa ju" või "ei taha". Õnneks oli ka see hirm täiesti asjatu.

Alustasime mõlemad väikselt "roheliselt" mäelt, kus lisaks meile tegid trenni umbes 5-aastased algajad lapsed. Merike hoidis varmalt pisipõnnide sappa. Nagu suured sinikad põlvedel näitavad, tegi ta ka paar päris valusat kukkumist läbi. Ma käisin vahepeal veidi järsemat nõlva proovimas, ent kui ma sealt poole tunni pärast tagasi tulin, oli Merikesest vahepeal suusaproff saanud ning saime koos suurele mäele minna. Uskumatu. Ning pärast lõunat sõitsime juba "sinisest" nõlvast - progress missugune.

Siin pildil on siiski Tõnn, mitte Mari, nagu riiete järgi võiks arvata :)

See, et ma praegu ühe nõlva kohta "järsem" ütlesin, on tegelikult ikka puhtalt minu tasemest lähtuv arvamus - mina olin sealt esimest korda alla tulles ikka parajalt hirmul. Samas võis seal näha ka veidi kõrgema tasemega viieaastasi. Ning üks eriti huvitav nähtus, ehk siis ka ratastooli aheldatud inimesed tahavad suusatada: sõiduk, mis meenutas suuskadele kinnitatud lamamistooli. Ees toolil lamas suhteliselt abitult rihmadega kinni tõmmatud reisija, kelle selja taga seisis kogu kremplit mäest alla juhtiv hooldaja. Seda nähes sai sõna "ekstreemne" minu jaoks uue tähenduse - kuigi tegu oli rohelise nõlvaga, polnud see siiski mingi kelgumägi.

Kui hommikul kohale jõudes puhus meile bussist välja astudes näkku jäine tuul, siis umbes lõunal kella 12 paiku hakkas päike päris kõvasti kuumutama - just nagu oleks hoopis suvi. Läks lausa nii soojaks, et kannatas jope seljast võtta ja vaid T-särgiga polnud sugugi külm. Tõeliselt mõnus oli lõunapausil lamamistoolis päikest võtta ning süüa pannkooki jäätise ja shokolaadikreemiga, veidi eemal paistmas lumine maa ja kaugel imeilusad mäed.

Vaade tõstukist

Kahjuks oli soojal päikesel ka väike kõrvalmõju - see hakkas lund sulatama, ning lörtsisel lumel polnud enam pooltki nii mõnus suusatada. Sulanud ja kokkuhakanud lumi muutis mäe kohati ebatasaseks ning ka kukkuda oli lihtsam - ning sain ka mina korraks pepuga lund katsuda. Merike muidugi plaksutas rõõmust käsi, et ma ka kukkumise kirja sain, aga tegelikult oli kontakt maaga nii väike, et ma seda päris kukkumiseks ei loeks :)

Mida aeg edasi, seda väiksemaks muutus laskumisest saadav põnevustunne ning aina kõvemaks muutus valutunne jalgades. Teatavasti tuleb järsust mäest alla sõites aina kurve võtta ja siksakke teha, et kiirus liiga suureks ei läheks - lõpuks väsisid jalalihased sellest päris ära. Päris hea tunne oli viimaks kohmakad mäesuusasaapad jalast võtta (nendega kõndides sai aimu, mis tunne võib olla robotitel). Esimeseks korraks oli üks päev täiesti piisav. Kolm tundi bussisõitu ning olime taas kevadises Lyonis, päevaga ülimalt rahul. Ning tagasi suusavõlumaale mõeldes tundub uskumatu, et see oli siinsamas lähedal ja sel samal aastaajal.

Kevadpühade nädalavahetus

Kui kellelegi on tunduma hakanud, et meil on siin kogu aeg vaheaeg, siis tegelikult umbes nii ongi. Tuletan meelde, et veebruaris, pärast 3-4 nädalat kooli, oli nädalane talvevaheaeg ning nüüd aprilli lõpus on samuti nädal kevadvaheaega. Ja nagu Tõnn juba mainis, on pärast kevadvaheaega olenevalt koolist enne eksamiperioodi veel ainult nädal-kaks loenguid. Päris-vaheaegadele lisaks kasutatakse siin ikka iga võimalust riigipühaks või niisama vabaks päevaks. Viimane nädalavahetus oli üks neist pikkadest nädalavahetustest. Prantsusmaal ei ole vaba päev mitte suur reede, vaid esmaspäev, teine lihavõttepüha. Kuna reedeti minul ja enamasti ka Tõnnil kooli ei ole, oli meil ikka nii palju vaba päevi, et veetsime reede (ja mina ka teisipäeva) raamatukogus. Esmaspäeval oli raamatukogu kahjuks kinni ja olime sunnitud leppima ühikas usin olemisega. Aga õppimise vahele (näete, jah, päris lebo polegi kogu aeg:)) jäi eelmisesse nädalavahetusse palju toredaid käimisi ja juhtumisi ka.

Näiteks laupäeval käisime saunas!!! Päris saunas. Nimelt leidsime Lyoni külje all ühe uue veekeskuse, kus rikkad ekstreemsusteotsijad või siis vaesed saunanarkomaanid lisaraha eest ka saunakeskust kasutada saavad. Eesti mõistes oli tegu päris väikse veekeskusega, aga no meie jaoks tundus see ikka päris kullaauk :) Ujumisbasseinis oli ruumi nii osavamatele ja kiirematele kui niisama ulpijatele, lõbubasseinis oli hoolimata laupäevasest päevast ruumi ja ühegi mullimasina juures järjekorras seisma ei pidanud. Saunakeskuses, kus peale meie veel mitme tunni jooksul vist nelja inimest nägime (sh kaks kindlasti mitte prantslast), oli meeste ja naiste leilisaun, kahe ruumiga hammam, Tõnni lemmik ämbridušš, keskmisest leebemad survedušid ja lebola. Boonusena olid duširuumis ka kinnised kabiinid, kus meiesugused perverdid end paljalt pesta said. Mõnus.

Pühapäeval nakatusin raskelt Lyonis liikuvasse Velov' tõppe. Nimelt on üle Lyoni vist kuskil 400 jaama, kust pileti ostnud omale ratta saavad laenutada. Süsteem toimib nii, et kuni pooletunnine (aastase kaardi puhul tunnine) laenutuskord on tasuta, aga kui sama rattaga kauem sõita, maksab see vist nii 1 euro tunnis. Tegelikult jõuab poole tunniga ikka vist alati ratta ära panna või vähemalt vahetada. Näiteks mina otsin omale 3 euro eest nädalase laenutusõiguse, samal ajal kui tunnine metroo-trammi-bussi kaart on tudengitele 1.20. Rõõmu rattast võib aegajalt varjutada vaid see, et Tõnni ühikas on mäe otsas, kuhu isegi jala vaevaline kõndida on. Ja alla mina sealt koos rattaga ka tulla ei julge. Mägedega on seotud ka süsteemi teine nõrk külg: mäe otsas asuvates jaamades pole tavaliselt rattaid, sest üles ei viitsi keegi vändata, ja mäe jalamil ning näiteks ülikooli juures asuvad jaamad on just siis täis, kui oleks vaja ratas kuskile ära panna. Aga milline nauding on ilusa ilmaga mööda Rhone'i kalda äärset rattateed tuhiseda :)

Aga asjast: rattad võtsime pühapäeval selleks, et teha tutvust parc de la tête d'or'iga, kuldpea pargiga. Hakkas häbi küll, et me sinna kolme kuu jooksul veel jõudnud polnud. Poole päevaga jõudsime tutvuda loomaaia ning botaanikaaia suurima kasvuhoonega ja munadepühapiknikku pidada, tugevalt üle poole pargi jäi veel nägemata. Ja taas peab mainima, et nii looma- kui botaanikaaia uudistamise eest raha ei küsita. Sotsialism on ikka kaunis. Meeldiv oli ka leida, et on asju, milleks me Tõnniga veel liiga noored oleme. Nimelt pargis selle supertandemratta laenutamiseks: selleks peaks olema vähemalt 25, kuna nooremate laenutajatega kippuvat probleeme olema :P Pargiskäigust ja õhtusest kilusaiaõhtust on nüüd ka pildid üleval.

Sellest nädalavahetusest ja reedesest mäesuusapäevast aga juba järgmises postituses ;)

Lõpp tundub lähedal

Tervelt kaks kuud on veel jäänud aega Prantsusmaal veeta (tuleme tagasi 7ndal juunil), ent sellegipoolest tundub, et lõpp on lähedal. Selle põhjuseks on ilmselt kool - pärast järgmist nädalat algab koolis vaheaeg, ning pärast vaheaega kõik loengud enam ei jätkugi... Viimasel nädalal olen päris kõvasti kooli jaoks tööd rabanud ning seetõttu ei jäänud nädalavahetusel aega isegi blogisse kirjutada. Sealhulgas sain hakkama enda seni pikima prantsuskeelse kirjatükiga - veidi üle nelja lehekülje teksti. Tehke järgi.

Õhtul enne selle kirjatüki tähtaega oli Teddy ühikast nii lahke, et nõustus selle üle lugema ning vigu parandama. Kaks tundi lugesime seda koos ja parandasime vigu, kuni lõpuks oli kell juba 1 öösel. Ja alles siis sain teada, et järgmine hommik pidi ta ärkama kell 5, et minna tasuta ajalehti jagama. Eesti mõistes tundub palk sellise lihtsa töö eest igati korralik - Teddy ütles, et ta saab ca 130 EEKu tunnis puhtalt kätte. Suveks otsib ta aga mingit muud tööd - seda sain teada, kui nägin ta laua peal väga paksu patakat väljaprinditud CV-dega, mida oli kokku vähemalt 30. Ega pole vist ka siin lihtne suveks tööd leida.

Järgmise nädalaga saab mul läbi ka Ultimate Frisbee trenn, mis pärast vaheaega enam ei jätku. Uurisin juba välja, et kaks korda nädalas on Lyoni frisbiklubil kuskil pargis avalikud treeningud, kuhu võin ka minna. Ma vist pole blogis veel maininud, et ostsin ka endale ametliku Ultimate Frisbee taldriku mille kavatsen ka eestisse kaasa võtta - nii et kui keegi on suvel mängimisest huvitatud, siis andke teada. Nädalavahetusel oleme seda Merikesega loopinud ka, aga teiste mängijatega võrreldes olen ikka veel koba. Lisaks anti mulle trennist veel T-särk, mille peale on kirjutatud "Ultimate Frisbee - champion de France". Ja nii see tõesti ongi - minu võistkond tuli prantsusmaa meistriks. Ainult, et mina meistrivõistlustel ei mänginud :)

Homme peame ka mina ja Merike ärkama kella 5 paiku, kuna lähme mägedesse suusatama - kuigi mujal on juba kevad, siis seal peaks veel lund jätkuma. Tegelikult pidime suusatama minema mina ja üks teine eesti tüdruk Merili, aga kahjuks jäi ta haigeks ning seetõttu pidi Merike leidma piisavalt julgust, et teda asendada. Ah et miks julgust - ega siin eriti keegi murdmaad ei sõida. Ja mäed on ikka Kuutsemäest oluliselt suuremad. Minul õnneks pole karta midagi, kuna maksin kindlustuseks lisa 3 Eurot ning kui minuga mäel midagi hullu juhtuma peaks, siis tuleb helikopter järgi. Päris odav lennureis, kas pole?