Mis nüüd?

Nüüd on nii, et lähen elan korra ka Luxembourgis. Ja et need muljed Prantsusmaa omadega sassi ei läheks, saab minu sealsetel tegemistel silma peal hoida aadressil luksuslik.blogspot.com. Ma vähemalt esialgu loodan, et ma ka ilma Tõnni taganttorkimiseta sinna paar korda kuus mingit sisu toota suudan. Eks näeme :)

Taaskohanemisest veel

Tõnni muljete jätkuks pean ütlema, et tõepoolest oli meeldiv tõdeda, et "nagu polekski ära olnud". Võib-olla oskasime nn taaskohanemisšokist teadlikena seda ka veidi ennetada ja eks suvisesse suvepuhkuserütmi- ehk rütmitusse saabumisel oli ka oma osa. Siiski, kuna kool loengute mõttes lõppes juba mais, kippus mõistlikuma tegevuse puudumisest juuni lõpuks teatav mõttenüristus tekkima, aga see juba vaikselt leeveneb. Vähemalt mina saan nüüd mõnda aega oma ajurakke veidi töötegemisega harjutada ja Tõnngi tegeleb tööotsingutega. Peaaegu mõistlikud inimesed vahelduseks :)

Ja kogu vahetusejärgne asjaajamine on nüüdseks ka lõppenud. Või tähendab, ma väga loodan, et minu ülikoolist eelmisel nädalal lõpuks ometi posti pandud õppetulemused tähtajaks TÜ vastavate instantsideni jõuavad... Samas sain tänu tulemuste tagaajamisele ka veenduda, et minu esialgne hirm, et mõni nädalat pärast Eestisse naasmist enam ühtki korralikku lauset moodustada ei suuda, oli veidi liialdatud. Kui detsembris oma taotluse kaotsimineku pärast ülikooli helistama pidin, võtsin ikka vähemalt nädal aega hoogu ja kirjutasin jutu enne valmis. Nüüd kui õppetulemuste hilinemise pärast prouadega ühendust tuli võtta, polnud küsimust, kas saadan meili või helistan. Tõsi, meili oleksin vist augustini oodanud ka :) Aga endalegi üllatuseks oli täitsa valutu ja tulemusrikas kõne.

Kuu ajaga oleme taasleidnud ka valdava osa sellest, mille järele ära olles igatsesime:

* Enamik sõpru, on uuesti ära nähtud ja muljed vahetatud. Kahjuks veel mitte kõik: suvi ju ja nüüd on teised mööda ilma laiali :)

* Nagu Tõnn juba kirjutas, tantsis tema rahvatantsu juba mõni päev pärast Tallinnas maandumist. Ka mina pääsesin nädal hiljem Tuljakut tantsima.

* Kulinaarsed igatsused leevendatud. Ematehtud leib, alekoki kali ja suvine grill nagunii, aga näiteks esimese kolme nädalaga olin kolm korda Steffanis käinud.

* Korralikku sauna oleme juba ka mõned head korrad saanud. Paljalt, haa.

* Rulluisutanud oleme juba ka. Siinkirjutajal on muide alates eilsest riiulil Audru meistri karikas. Konkurentsi kohta pole viisakas küsida :P

* Internet. Ma ei tee nalja, kusjuures. Maal trepil istudes sirtsude sirina saatel tööasju guugeldada on hoopis teine tera, kui Tõnni ühikas pöialt hoida, et täna veidi netti antaks...

* Paljajalu murul käimine ja oma maasikad ja mets ja meri ja... agrofitness :D Terminitutvustuse eest lähevad tänusõnad Valgevenest pärit Sergeyle. Aga põhimõtteliselt ikka see... päike ja heinamaa. Jätkuvalt on mõnus.

Kuu Eestis

Oleme nüüd juba kuu aega Eestis tagasi olnud, ning seega pole midagi konnakoivateemalist kirjutada olnud. Ent kuna pool aastat Prantsusmaal paneb nii mõnelegi asjale Eestis teise pilguga vaatama, siis midagi võiks siiski öelda. Nagu Tallinna Ülikooli Erasmuse koordinaator ütles - taaskohanemise periood võib olla veel palju pikem ja vaevarikkam kui välisriigis kohanemise periood. Augusti lõpus on Tallinna Ülikoolis ka taaskohanemise seminar - selle peale naerab Merike kõva häälega, kuna tunneb ennast kindlasti juba ammu taaskohanenuna. Ega ma ka ennast enam Eestis võõrana ei tunne. Suvine tegevusetus on pigem see, mis masendab.

Prantsusmaalt Kadrinasse jõudnuna tormasin ma kohe ülejärgmisel päeval Meeste Tantsupeo proovi ning juba sama nädala lõpus tantsisin koos 3000 Eesti mehega, nagu oleksin minagi terve viimase aasta neid tantse õppinud. Ning tegelikult õppisin ju ka - Youtube'i videotest! Ikka väga naljakas oli esimest korda päris inimestega koos tantsida, kui siiani olin harjutanud üksinda ekraani ees. Pilgud paremale ja vasakule - jah, teised teevadki sama, mis mina. Kõik on paigas! Siin tuleb tänu avaldada vaid Tarvanpää Vilistlasrühmale, kes pool aastat mulle "kohta hoidsid", ning ei lasknud mul kogeda tantsupeo tribüünilt vaatamise kurbust.

Natuke toidukogemustest. Mäletan, millise õhinaga läksin Prantsusmaalt kojujõudnuna Kadrina Konsumisse: seal on ju must leib.. ja kali .. ja eesti õlu.. Ent sellega rõõm enam-vähem piirduski. Millegipärast kujutasin ette, et vahepeal on müügile tulnud musttuhat uut ja põnevat toiduainet, aga ei. Enamuses ikka sama vana kraam. Mõned uued ja huvitavad toidukaubad olen siiski leidnud. Näiteks: RC Cola, Saib, Aura Fruit sidrunimahlaga, A Le Coq Premium Extra ja muidugi taasavastatud ning suvel ohtralt tarbitud šašlõkk.

Rõõmuga panime tähele, et siin on poelettidel ka mõningaid prantsuse toiduaineid. Ent mitte-nii-suure rõõmuga panime tähele, et nende hinnad on astronoomilised. Näiteks Coeur de Lion'i camembert juust, mis prantsusmaal maksis veidi alla 2 EUR (30 EEK) maksis Solarise keskuses 75 krooni. Naturaalne puuviljasiider, mille klaasiga Merikest Prantsusmaal küllalt tihti  näha võis, maksab siin samuti vähemalt 3x rohkem. 75 krooni 1,5 EUR (23 EEK) asemel. Tundub, et tuleb suu siidrist puhtaks pühkida. Üldse tundub siinne alkokarastusjoogiturg üleni keemiat täis (kui õlu välja arvata). Kurb, et eestlased ennast niimoodi mürgitavad.

Prantsuse keelega on minu suhted jäänud küllaltki kaugeks, kuid usun, et võtan peagi asja jälle kätte. Merike on küll raamatuid lugenud ning Facebookis inimestele kirjutanud, ent minu praktika piirdub paari Skype'i vestlusega. Ahjaa... selleks, et me prantsuse keelest päris ei võõrduks, otsustasime Merikesega seda igal neljapäeval omavahel rääkida. Eelmine neljapäev tuli see õnneks meelde alles õhtul, ning tervet päeva keelt väänama ei pidanud :) Aga praktikat oleks tegelikult vaja.

Täna hommikul, kui magasin veel Rennati sünnipäeva järgset õndsat und, äratas Merike mind kell 10 oma telefonikõnega - Maiwenn ja Oliver, kelle juures me Pariisis sofasurfasime, tulevad augustis Eestisse! Ju ei olnudki nende ohh ja ahh Eesti turismibrošüürist looduspilte vaadates viisakas liialdus. Ja selles olen ma kindel, et loodusesse tuleb nendega kindlasti minna. Olen aru saanud, et pigem ülelinnastunud lääneeurooplaste jaoks on meie maapiirkonnad ja metsad midagi täiesti ennenägematut. Ning ehk suudan tulevast Maiwenni ja Oliveri külastusest ammutada energiat ka keeleõpingute jätkamiseks.

Tagasiteel Genfis

Lennupiletid tagasi koju olid ostetud algusega Genfist ning juba jaanuaris Prantsusmaale sõites otsustasime tagasi tulles veidi pikemalt kui tunnikese Genfis peatuda. Samas kuulsime oma kojusõidu trajektoorist rääkides ikka ja jälle, et mis sinna ikka minna, nii väike linn ja vaadata pole seal eriti midagi... Vale puha! Kokkuvõttes olime Genfis laupäeva õhtust esmaspäeva lõunani ja sellegipoolest jäid päris mitmed huvipakkuvad kohad käimata-nägemata. Aga üht-teist ikka tegime ka.

Näiteks veetsime suurema osa ajast kohalikus punaste laternate piirkonnas - nimelt asus Birute korter sellisel tänaval, kus juba vara hommikul napis riides neiud seinu toetasid. Pildilolev Sex Center, mida pildistades Tõnn preilide käest peaaegu tappa pidi saama, asus just meie trepikoja kõrval.

Laupäevaõhtusel linnaga tutvumise jalutuskäigul nägime rannapromenaadil toimuvat rulluisudiskot. Mõned võtsid asja ikka eriti tõsiselt:

Taolisi joogiveepurskkaeve on muide Genfis peaaegu igal tänavanurgal. Tõenäoliselt tuleb sealt umbes samasugust alpi mineraalvett, mida ühes teatud roosa sildiga pudelis osta saab ;)

Tore võimalus Genfi ja ümbruskonda avastada on rendirattad, mida saab neljaks tunniks täitsa tasuta. Nii viiski Birute meid pühapäeval rattasõidule mööda järvekallast, sihtpunktiks väike Nyoni linn, kuhu olevat umbes kümme kilomeetrit.

Rattad olid head ja rattateed korralikud, nii et ei saanudki aru, et tegelikult oli hoopis 23 km üks suund :) Tagasitulek oli trahvihirmus küll veidi rallim kui minek, neli tundi hakkas täis tiksuma, aga sellegipoolest leidsime aega ka näiteks sellist iseteeninduslillemüüki uudistada:

Paar meetrit eemal oli ka rahakogumiskarp ja hinnakiri. Üks õis oli 1 frank (0.65 eurosenti).

Pühapäeva õhtul läksime vihmast hoolimata jalutama, lootuses muuhulgas näha ka ÜRO peakorterit, mida kuuldavasti Genfis vaatamas käiakse. Teadsime enam-vähem suunda, aga kaart ununes esikukapile ja vihma ka sadas, seega jõudsime lähedalt vaadata vaid patendiameti hoonet :P

Aga otseses mõttes kõige silmapaistvam vaatamisväärsus Genfis on siiski too purskkaev, mis pea kõikjale ära paistab. Sellegipoolest pidime esmaspäeva hommikul lähedalt uurima minema, kuidas see vesi siis ka purskab.

Viimased päevad Lyonis

Oleme Merikesega mõlemad nüüd juba paar päeva Eestis tagasi olnud, ent ilmselt on need muljed veel liiga värsked, et siinsele olukorrale praegu karmi hinanngut anda :) Seega räägiksin esmalt meie viimastest päevadest Prantsusmaal.

Ühikast välja pidin kolima juba reedel, kuna laupäeval ei oleks olnud kedagi, kes mu toa üle vaatab. Väljakolimine on ebamugav ikka mitmel põhjusel... Esiteks, toa tühjaks tegemine. Taas pidin riiulist välja võtma need "tähtsad" paberipatakad, mis meile siia jõudes pangast või koolist pihku pisteti. Sauhh ja prügikasti. Tuletas meelde, kui mõttetu nende paberipatakate allkirjastamine alguses tundus... Pank nimega BNP Paribas peaks tõepoolest õppima loodust ja paberit säästma... pole ju normaalne ka see, et iga sinu kontole tehtud ülekande kohta potsatab postkasti sellest teatav paberkiri.

Enda ilusad oranžid nõud ja noad-kahvlid jätsin all korrusel elavatele Hiina tüdrukutele ja prantslasele Teddyle... Ikka parem kui ära visata. Ja kurb on see, et täiesti kasutuskõlbulikku kraami oli juunikuu alguses ühika prügikastides päris palju... Sügisel aga kolivad sisse uued elanikud, kes siis kõiki potte-panne-taldrikuid poest otsima lähevad.

Teine ebameeldiv punkt väljakolimise juures: toa ülevaatus. Kokkuvõttes rassisin koristada hommikul 10st kuni kella 15ni - selleks ajaks oli kokku lepitud toa ülevaatus. Sõbralik koristajatädi koputas mu uksele juba kella 11 ajal ning küsis, et äkki mul oleks vaja puhastusvahendeid. Muidugi oli vaja! Kahjuks andis tädi mõista ka, et peaksin ukselt eemaldama ka eelmise elaniku jäetud liimiplekid. Need plekid tulid maha küll koos uksevärviga, ent koristaja ütles, et pole hullu. Et värvivad hiljem ukse üle. Aga mis kõige parem... kuna koristajatädi mind juba kell 11 tööhoos nägi, siis kell 14.45 andis ta mulle vajaliku allkirja isegi ilma mu tuppa vaatamata!

Kolmas probleem: üleliigne toit. Üritasin küll viimasel nädalal võimalikult efektiifselt toidukraami hävitada, ent väljakolimise hommikul oli mul ikkagi järgi liiga palju.... Pakk rõõska koort, 500g kebabiliha, kurk, paprika, pool purki moosi, müsli põhi, veidi spagette, kamapaki lõpp, kolm muna... Lõpuks "lahendasin" probleemi nii, et tegin hommikusöögiks kamajahuga pannkooke, mida sõin moosiga. Lõunaks aga sõin liha koos kurgi ja paprikaga... Kõike ei õnnestunud ikka ära hävitada. Kui küsisin ühikanaabrist prantslase käest, et ehk võin pisut toitu talle jätta, soovitas ta mul selle viia Lyoni teise otsa vaeste organisatsioonile! Soolatopsi ja poole paki spagettide pärast küll nii kaugele ei lähe. Järele mõeldes saan tema vastuseisust siiski aru, kuna tegu on tüübiga, keda olin näinud söömas vaid mikroahjus valmistatud pitsat.

Sellega piirdusid väljakolimise rasked küljed ning võisin asuda meediva külje juurde - võtmete üleandmine ning garantiiraha tagasisaamine. Ning ligi 300 eurot rikkamana saingi suunduda oma 20kilose kohvriga läbi linna Mari poole. Mul on jube hea meel, et Mari oli nõus mulle ja Merikesele reede õhtul öömaja pakkuma, kuigi tal parajasti teised külalised olid. Kuna mari külaline oli Eestist kaasa toonud musta leiba, kalja ja astelpajulikööri, siis saime väikse "teaseri" - et mis meid Eestisse jõudes ees ootab :)

Enne Lyonist lahkumist jõudsime käia veel konsulaarpäevade avamisel - see on umbes nagu "mini-expo", kus Lyoni keskvälakul on paljudel riikidel tutvustav telk. Merili, kes töötab Eesti konsulaadis, helistas mulle reede lõunal ning ütles, et kui ilusti riidesse panna, siis saab ta meile avamiseks kutsed anda. Selleks ajaks olin ma oma pidulikud kingad paraku kilode kokkuhoiu nimel prügikasti visanud, ent õnneks olid kingad prügikastis alles ka pärast telefonikõnet. Ning saimegi minna kutsega erinevaid riike, sööki ja jooki nautima. Eesti telk oli kahjuks üsna väike ja sööki seal ei pakutud. Aga lubati, et järgmine aaasta, kui Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, tuleb telk suurem.

Laupäeva lõunal suundusime edasi juba Genfi, et sealt siis esmaspäeval Riias ümberistumisega Tallinnasse jõuda. Ööbimiseks kasutasime taas CouchSurfingut, ent sellega kaasnesid ka tavapärased probleemid. Reede õhtuks ei olnud me veel endale majutajat leidnud ning ei jäänud taas muud üle kui hädaabi-foorumisse kirjutada. Selle peale vastaski üks Leedu tüdruk juba samal õhtul, et võtab meid hea meelega enda juurde. Ning meie reisiplaan oli päästetud. Genfist aga täpsemalt juba järgmises postituses.

Illegaalne ekspeditsioon

Kuna oleme juba Genfis ja Cannes´i-Nice´i reisist omajagu aega juba möödas, loobun vähemalt esialgu meie Cote d’Azuri seikluste jutustamisest - vaadake parem pilte, nende link on nüüd ka üleval - ja räägin hoopis alternatiivturismist Saint-Etienne’i moodi.

Üle-eelmisel nädalal käisime taas ühes vähestest Sainté parkidest, mis kujutab endast tegelikult metsa ja niiduga kaetud küngast (okei, ma arvan, et see on ikka suurem kui Suur-Munamägi :P). Vaate nautimise vahepeal otsustasime järgmisena ette võtta teadusliku ekspeditsiooni kahe tehismäe otsa, mis tollelt pargikünkalt kenasti kätte paistsid. Eesmärgiks tutvuda looduse võimega tekitada söekaevanduse tagajärjel tekitatud mägede pinnasele taimestikku ja nautida veelgi paremat vaadet, mida tehismägede tipust tänu puude puudumisele loota oli.

Ühel pühapäeval saimegi slovakk Luboše ja slovakk-ungarlanna Silviaga kokku, kindla sihiga tunnikese jooksul tippu jõuda. Mäe jalamil tervitasid meid aga kõrge traataed ja sildid teemal, et tegu on kaevanduskompleksi omandiga ning igasugune sissepääs on rangelt keelatud ja vaat et ohtlikki. Aga meie ju prantsuse keelt ei mõista :) Nii suundusime ringile ümber mäe, et mõni ekstreemturistisõbralikum nõlv või aiaauk leida. Teisel pool mäge leidsimegi nõlva, kus mingit aeda ei paistnud. Ja ega tõttöelda normaalsete inimeste eemalhoidmiseks poleks vaja ka:



Esialgu tuli sumada paarkümmend meetrit läbi nõgesevõsa, pärast mida võttis uudishimulikud vastu samapalju kibuvitsavääte. Aga tagasiminek olnuks ju nõrkuse märk.

Nõgesed ja kibuvitsad läbitud, leidsime siiski ka okastraataia, aga keegi varasem pätt oli sellesse juba õnneks augu lõiganud.

Kohe aia taga võtsid meid vastu hiigelteod ja senitundmatud monsterokastega lehtpuud, mistõttu läks mõte võimalikele hämaratele tuumateaduskatsetele Saint-Etienne'i pikas tööstusajaloos :P

Küngas oli küllalt järsk ja kaevandussodist koosnev maapind võrdlemisi ebastabiilne, aga umbes poole tunniga saime üles ja vaade oli aus. Ega see linn kipubki kõrgelt-kaugelt ilusam olema :P

Alljärgneval pildil paistab meie vallutatud mäe kõrval asuv teine tehismägi, pisut väiksem aga muidu täitsa samasugune.

Kuna sama teed pidi allatulek tundus mage, võtsime sihiks mäe vastaskülje. Alla liikumise üks põnevamaid leide oli kuumad suitsevad kivid. Oli keegi püüdnud „kivisöemäge“ põlema panna? Tuli see toss hoopis... mäe seest? Mina isiklikult pakun, et päikesega kuumaks köetud kividelt auras äsjasadanud vihmavett, aga see seletus on ju igav ka...
Allpool sattusime ülestulekunõlvaga võrreldes tõelisse džunglisse. Läbipääsetavate radade leidmiseks tuli märksa tihemini ringiga minna, aga muljetavaldav oli sellegipoolest.

Mäelt tagasi teele saamiseks pidime taas okastraataia vahelt läbi ronima ning seejärel kellelgi aiamajakese tagahoovi kompostihunnikusse hüppama. Meie suureks rõõmuks kurje valvurionusid teele jõudes vastas ei olnud :)

Konnakoivad, lõpuks ometi

Kõik te kallid lugejad mõtlete juba kindlasti mõnda aega, et see blogi pealkiri "konnakoivad" on meil ainult nalja pärast pandud, ning et tegelikult me kunagi sellist jälkust ei sööks. Vale puha! Eile õhtul sai see (eestlaste arust) Prantsusmaa kõigi aegade lemmikroog ära proovitud.

Tegelikult otsisime sobivat hetke juba mõnda aega - kui kuskil linnas ringi vaatasime, siis kiikasime ikka restoranide menüüdesse, et "kas siin on" ja "kui palju maksab". Nimelt päris kõigi restoranide menüüdes konnakoibi üldse ei olegi! Aga imelik, et enamustes menüüdes olid konnakoivad kalatoitude nimekirjas... See tundub umbes sama, kui lendkala linnuliha alla panna. Selles suhtes vedas meil kõvasti, et leidsime pakettõhtusöögi, kus konnakoivad olid eelroaks - ning see tähendas, et pärast koibi sai veel normaalset liha ka süüa. Ja magustoitu!

Enne arvustuse juurde asumist aga veidi taustinfot... Konnakoivad ei ole üldsegi ainult Prantsusmaa spetsialiteet. Neid süüakse veel näiteks Kariibi mere maades, Hispaanias, aga ka mõnedes Kreeka ja Itaalia regioonides. Muidugi ka paljudes Aasia maades. Tavaliselt süüakse Veekonna (lad k. Pelophylax kl. esculentus) koibi, mille maitset võrreldakse sageli kanalihaga (see pole minu isiklik arvamus, vaid wikipeedia). Prantsusmaal kuuluvad konnakoivad traditsiooniliselt Dombes'i ja Lyoni piirkonna (kusjuures seda ma varem ei teadnudki!) kööki, kus neid valmistatakse võis praadides ning serveeritakse salati või riisiga.

Ning tõepoolest - võis praetud ning salatiga serveeritud olid ka minu ja Merikese eilsed konnakoivad. Ent "kanaliha maitse" on vist küll pigem prantslaste väljamõeldud legend, et inimesed konnakoibi süüa ei kardaks. Ei olnud ikka väga kana moodi - liha oli palju rasvasem ja välimuselt natuke läbipaistev, värvilt kollakas. Halb just ei olnud, aga kana moodi ka ei olnud. Sarnasus kalaga peitus võib-olla söömise tehnikas - selleks, et liha kätte saada pidi noa ja kahvliga nägema suhteliselt palju vaeva ja pidevalt luid eemaldama.

Maitsel polnud tõepoolest viga, aga probleem on ilmselt rohkem selles, et eestlased pole harjunud vaatama konna kui "lihalooma". Seepärast on ka taldrikul lebavates jalakestes lihtsam näha surnud konnakest kui liha. Ja pole ka raske ette kujutada, kui armas see konnake olla võis. Väiksed süümepiinad ja hirm mu unedesse krooksuma tulevate kummituskonnade ees... Niipea ma enam seda rooga ei söö. Kui just pole vaja mõnele sõbrale oma julgust tõestada.

Väga kosutav oli aga pärast koivakatsetust süüa eskaloppi (paneeritud kanaliha) või tartifletti (Merikese valitud vormiroog).  Magustoiduks sõime pralineekooki ja shokolaadikreemi. Aga-aga... ka pärast neid hõrgutisi tuli koju jõudes ikkagi suhu konnakoibade maik... Tundub, et juba need söödud konnad kummitavadki :)

Üldise info koha pealt niipalju, et täna veedan oma viimast õhtut ühikas. Eestisse tagasi jõuame juba järgmisel esmaspäeval! Ent kindlasti kirjutame pärast Eestisse jõudmist tagantjärgi veel mõnest siin tehtud asjast - näites Genfi linnast, kuhu lähme nüüd nädalavahetusel.

Piparmündimaania

Üks asi, mida ma juba ammu tähele olen pannud on see, kuidas prantslastele meeldivad igasugused piparmünditooted. Ühelt poolt on mul selle üle hea meel - piparmündi lõhn ja maitse meeldivad mullegi väga .Ent teiselt poolt on see kurb, et Eestis ei ei ole mul võimalust oma piparmündiarmastust samal määral jätkata.

Esimene toode, mida proovitud sai, oli piparmündisiirup - toiduvärvist tumeroheline ollus, mida toodavad kõik siirupifirmad. Kohustuslik toode isegi kõige väiksemates nurgapoodides. Kuigi ootused olid suured, ei olnud piparmündisiirupi maitse veega segades midagi erilist. Hiljem avastasin aga ise suurepärase retsepti: limonaad (kelluke) + piparmündisiirup + paar tilka carmolist = veidi tarhun'iga sarnanev värskendav jook. Pubides saab tavaliselt tellida ka "vesi piparmündiga", mida tehakse siis siirupist. Eriti rõve asi tundub mulle aga õlu siirupiga, mida prantslased ka rõõmsalt joovad.

Veel olen poes näinud ... piparmündimoosi! Tegelikkuses on see vist küll piparmündisiirup tarretatud kujul, mis ei tundu just liiga isuäratav. Paar päeva tagasi nägin ühes WC-s piparmündi õhuvärskendajat, mis lõhnas päris hästi. "Tavalistest" asjadest nagu piparmündijäätis või piparmünditee siin muidugi ka puudust pole.

Internetiavarustes kolades leidsin aga veel sellist "huvitavat" prantsuse piparmündikraami: piparmündi vannivaht, piparmündijogurt, piparmündilõhnaga küünal. Aga muidugi, kuna prantslased on suured biotoodete fännid, siis on olemas ka bio-piparmündisiirup ja -tee, mis polegi tumerohelised vaid teevärvi pruunikad. See võib isegi hästi maitseda...

Tõendusmaterjal

Lõpuks saime üles ka pildid Pariisis ja Bretagne'is käigust. Cannes'i omadest on pooled veel sorteerimata, nii et nendega palume veel mõni päev kannatust :)

Helesinise vee ääres vol 1

Mõned aastad tagasi käis Tõnn perega Nice'is ja too puhkus oli nii muljetavaldav, et ta otsustas nüüd ka mind sinna viia. Lisaks kippus mõni nädal tagasi ka ilm Saint-Etienne'is ja Lyonis nii koledaks, et lihtsalt ei jäänudki muud üle, kui ise suve otsima minna. Nii veetsimegi eelmise nädala alguse Vahemere ääres.

Kuna eelmisel nädalal oli Cannes'is filmifestival täies hoos, näis veel mõned päevad enne teeleasumist majutuse leidmine võrdlemisi lootusetu üritus. Nii Cannes'is, Nice'is kui vahepealsetes väiksemates linnades olime kõik potentsiaalsed sohvapakkujad juba läbi küsinud, hostelid olid juba (gruupisid) täis ja kämpinguid saab rentida minimaalselt nädala kaupa. Samas covoiturage'i minek oli pühapäeva hommikuks juba kokku lepitud... Laupäeva õhtul plaanisime kohale jõudes minna hea õnne peale siiski mõnda kämpingusse haledat nägu tegema, ent couchsurfing päästis meid taas. Foorumisse jäetud abipalvele vastas Matt, kes oli nõus meile öömaja andma, hoolimata veel ühest surfajast, kes järgmisel päeval saabuma pidi.

Igatahes pühapäeva hommikul asusime teele. Maanteed, mis Lyonist Vahemere poole viib, kutsutakse autoroute du soleil'ks, päikese maanteeks, ja põhjusega. Toda heledat objekti, mille olemasolu viimastel nädalatel juba ununenud oli, nägime juba mõnikümmend minutit pärast Lyonist väljasõitu. Kui lõuna paiku Cannes'i jõudsime, avastasime, et oleksime pidanud seljakottidesse jopede tarbeks rohkem varuruumi jätma. Oli tükk tegu, et kotist väljavõetud suvekleidi ja plätude asemele mantlit, pükse, kampsunit ja kingi toppida. Aga no ei kurtnud ka :) Pärast mõningast tihkelt rahvast täis rannapromenaadil patseerimist ja festivalimelu uudistamist suundusime Matti juurde.

Neljakümne kandis Matt on tugevalt tätoveeritud ja kuulab oma CS profiili järgi raskemat metalli. Ja töötab kokana ning elab Cannes'i kesklinnast veerandtunnise bussisõidu kaugusel koos oma ema Claude'iga :) Matt, kes rutiini vältimiseks umbes iga kolme aasta tagant restorani vahetab, oligi parasjagu "kahe töö vahel" ja puhkas paar nädalat enne järgmises restoranis alustamist. Nii oli ta oma sõnul väga rõõmus võimaluse üle just festivali ajal hädalistele öömaja pakkuda, samas kui paljud kohalikud CS-lased sel perioodil oma korteri või mõne toa turistidele ja festivalikülastajatele välja üürivad... Nimelt on muidu väikeses ja rahulikus Cannes'is festivali ajal umbes neli korda rohkem rahvast kui tavaliselt: sealhulgas festivalikülalised, festivalikülalisi jahtivad fännid ja fotograafid ning turistid, kes kogu seda hullust oma silmaga näha soovivad. No ja siis veel sellised, kes oma puhkuseplaanid lihtsalt veidi valele ajale sätivad :P

Juba teel Cannes'i valgustasid meie filminduses töötav autojuht ja ajakirjandustudengist kaasreisija meid faktist, et tegelikult on eriti filmitudengitel ja isegi niisama filmifännidel võrdlemisi lihtne festivalil akrediteeritud saada. Kui sellega mõned kuud varem alustada, muidugi :) Meie polnud nii vara Cannes'i tulemise plaane teinud, nii et selle tarkusetera panime järgmisteks aastateks kõrva taha. Siiski on festivali korraldajad veidi ka "tavainimestele" mõelnud ja igal õhtul linastub üks film randa üles seatud vabaõhukinos. Pühapäeva õhtul käisimegi seal üht Hollywoodi surfifilmidest tehtud dokfilmi vaatamas. Istud lamamistoolis külastajatele jagatud pleedi all ja kuulad lainte loksumist.... isegi halbu filme kannataks vist nii vaadata :P

Lisaks näitas Matt meile kätte telgi, kust ka niisama kinosõbrad mingitele linastustele kutseid saama peaksid. Järgmisel päeval läksimegi oma õnne proovima. Tegelikult seisid ka selle "kinosõprade" telgi sissepääsu ees kaelakaarte kontrollivad turvamehed, aga noh, läksime siis väljapääsu kaudu. Ääri-veeri mõne pileti küsimise peale ulatas leti taga olnud neiu meile pataka papist kutseid. Kuna kogu see protsess tundus liiga lihtne ja kutsed nägid välja pigem ülemõõduliste flaierite moodi, oli Tõnn väga skeptiline :) Tegelikult töötasid need küll. Kolmapäeval enne ärasõitu otsisimegi ühe sellise "alternatiivkino" üles ja pärast tagaukse ääres järjekorras ootamist nägime ikka ühe lühi- ja ühe dokumentaalfilmi ära. Ülejäänud kutsed jätsime oma võõrustajatele. Aga üleüldiselt peab ütlema, et kohalikele võib filmifestivali korraldus ikka päris väsitav olla, mida kinnitas ka Matt, öeldes, et pole harv, kui cannes'lased (hmm.. kannikad:P?) selleks ajaks linnast ära sõidavad. Sest liiklus on häiritud, linn on rahvast umbes ja ilma kaelakaardita pole sa oma kodulinnas mitte keegi :)

Kahel õhtul püüdsime Matti õhutusel minna vaatama ka melu enne õhtuse filmi algust. Nimelt võib siis näha punase vaibaga kaetud treppi mööda kinosaalini kõndivaid ebajumalaid. Kirjeldus kriiskavatest fännidest ja treppredelitel kõõluvatest kõmufotograafidest tundus piisavalt naljakas, et seda siis ka oma silmaga vaatama minna. Aga meie ajastus ei olnud kummalgi õhtul kõige vilunum, nii et pidime leppima vaatepildiga sadadest fotograafidest, kes oma redelit järgmise päevani teepiirde külge lukustasid. Seega peame kurvastama oma lugejaid, kes soovisid uudiseid Jude Law'st või Angelinast. Lugege elu24st. Ja fotod on alles fotokas, seega illustratsiooniks üks pilt lehelt http://www.vimooz.com/blog/2009/05/festival-de-cannes-2009/. Need, kes pole ülikonnas ega õhtukleidis on järelikult fännid :)

Sellest, mida me peale festivalimelu Cannes'is, Nice'is ja Antibes'is nägime ja tegime, juba järgmises postituses. Võib-olla saab lähipäevil veidi pilte ka ;)

Shoppamas

Kuna poes saab siin käidud pea iga päev, siis on päris palju kogunenud neid detaile, mis on kas silma hakanud või käivad juba närvidele. Alustades muidugi lahtiolekuaegadega – meie Eestis oleme harjunud, et toidupood on lahti põhimõtteliselt iga päev ning vähemalt kella 22ni. Siin aga on kõik poed pühade ajal suletud ning pühapäeval lahti on ainult mõned üksikud poed, kes seda siis suure reklaamsildiga uhkelt kuulutavad. Pühapäeval lahti olek tähendab siis, et pood suletakse juba kell 13, mis tähendab et sinna üldjuhul ikka ei jõua. Mäletan päris mitut juhust kui pühapäeva lõunal tuleb meelde, et „ups.. aga mida me täna õhtul ja homme hommikul sööme?“.

Õnneks on alati olemas pisikesed „araablaste poed“. Minu ühika juures oli selline pood viimati lahti ka öösel kell 2, kui sealt mööda kõndisin. Ja nii on see olenemata pühast või streigist. Omanikud vaatavad ise kõrvaltoas telekat ja kui keegi poodi astub, siis teenindavad. Kõik vajaliku saab sealt kätte, aga maksta tuleb vähemalt kaks korda rohkem. Kaupade üle kurta ei saa, iga kell on „araablastel“ olemas ka värske leib ja puuviljad.

Kohalikud käivad enamasti poes oma kotiga. Eriti popp on siin rataste ja sangaga järelveetav poekott, aga olen mitmel inimesel näinud ka suuri IKEA kilekotte. Ja kui oma kott ikka kaasas on, siis pannakse poes asjad oma kotti, mitte ostukärusse. Kassa juures laotakse asjad taas kotist välja letile. Ilmselt on see kaudselt seotud sellega, miks kassas maksmise ajal küsitakse sageli: „Näidake palun oma seljakotti“. Vastumeelselt kisun siis koti lahti ning sealt paistvat haisvat trennirätikut nähes ütleb müüja kiirelt, et aitab küll. Ent ka päris täis koti puhul on müüjale alati piisanud pealmiste asjade nägemisest. Aga ilmselt paneks ka vargad varastatud kraami teiste asjade alla?!

Ükskord kui minu ees järjekorras seisval noormehel paluti Lidlis (Säästumarketi prantsuse haru) oma kott avada, paistsid sealt mulle mitmed Lidli tooted, ent müüja ütles rahulikult „merci“ ja poiss sulges koti. Teab siis, mida nad sealt kotist otsivad... Carrefour’i nimeline supermarket on aga läinud nii kaugele, et on võtnud kasutusele ennetava kottide kinniklammerdamise. Ühel päeval paluti kõigil seljakottidega klientidel enne poodi sisenemist kõrvale astuda ning kotid tõmati plastmassklambriga kinni. Mina unustasin rahakoti muidugi kotist välja võtta...

Carrefour’i  ja Auchan’i suguste supermarketite võim siin tundub ikka palju suurem kui Rimil või Selveril Eestis. Näiteks Carrefour’il on põhimõtteliselt igas tootekategoorias välja pakkuda oma toode, mis on kõikide konkurentide omast odavam. Olgu selleks siis juust, mähkmed või patareid. Isegi Carrefour’i akutrellid ja kruvikeerajad on olemas. Sageli tundub, et konkurentide tooted on välja pandud vaid selleks, et näidata, kui palju omad tooted ikka odavamad on. Merike leidis veel huvitava detaili, et 2000 aastal müüsid suured kauplusketid nagu Carrefour ja Leclerc 50% autokütusest. Selveri bensiin, kujutate ette?

Üks asi, mida suuremad poed hoolega reklaamivad on „õigus muuta arvamust“, ehk siis kaup poodi tagasi viia ja ka raha tagasi saada. H & M rõivapoes oli lausa silt: „Ära proovi riideid siin, proovi kodus! Kui ei sobi, too tagasi“. Merili, üks siinne eestlane rääkis samal teemal ka üsna naljaka loo. Eelmise jalgpalli MMi ajal oli ühel ta tuttaval suur mure: pole telekat. Võttis siis kätte ja ostis jalka vaatamiseks teleka. Ning kui MM läbi, viis teleka poodi tagasi. 

Lõpetuseks tutvustan teile ühte hõrgutist, mille avastasin siin juba esimesel nädalal üllatusega, et „nii palju süüa ja nii odav“ (ja pole isegi halb mitte). Prantsuse keeles on see siis pâte en croute; mõistlikku ja otsest tõlget ei oska ma sellele anda, aga põhimõtteliselt on see muretaigna sees olev pikkpoiss, mida süüakse külmalt. Alguses naeris Merike küll, et söön koeravorsti, aga viimasel ajal on ta seda isegi hea meelega söönud. Siiani oleme sellest hõrgutisest proovinud vaid Lidli-versiooni, suhteliselt õhukest pulgakest, ent sama asja olen näinud ka turul ning palju suurema ja isuäratavamana. Nämm!

Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 3 (viimane)

Kuigi praeguseks oleme juba mõnda aega ilma koolita, ning seda postitust kirjutan tagasiteel Cannes'ist Lyoni, on enne viimase reisi muljete jagamist vaja lunastada veel üks võlg. Nimelt pole me blogisse kirjutanud reisist Bretagne'i - sinna läksime pärast Pariisis käimist. Ning kuna seal veedetud aeg oli suurepärane, siis kirjutama peab.

Rennes'is, Bretagne'i pealinnas võttis meid vastu Arthur, minu töökaaslane Mobi päevilt, kes viimased pool aastat arendab mobiilitarkvara taas oma vanas kodulinnas. Esimeseks õhtusöögiks valmistas ta meile "galette" - kes Tartus restoranis Crepp käinud on, teab juba, millest jutt on. Põhimõtteliselt on need siis pannkoogid, mis kuuluvad just Bretagne'i maakonna rahvuskööki. Tainas on tehtud "tumedast" nisust, mis sobib väga hästi soolase täidisega, tavaliselt sink ja kitsejuust. Teinekord lüüakse koogi praadimise ajal pannile ka toores muna - maitses väga hästi, peaks ka Eestis proovima.

Esimesel õhtul viis Arthur meid ka Rennes'i pubidega tutvuma. Merike tellis aniisimaitselist hittlikööri Pastis, mida juuakse veega segamini. Mulle tutvustas Arthur aga prantsuse õlut nimega Grinbergen. Siiani maitstud õlledest oli see vast kõige huvitavam, varem poes õlut ostes oli mulle mulje jäänud, et siin ainult kahte erinevat õlut toodetaksegi. Igaks juhuks sai linna kaasa võetud ka fotokakott, aga õnnetuseks meenus koju jõudes, et see jäi pubisse. Õnneks oli see ka poole tunni pärast minu istekoha kõrval alles.. Kõige iroonilisem on see, et ühtegi pilti ma tol õhtul ei teinudki.

Arthuri jutu järgi oli tema praegune töö väga pingeline - selle kõrval olevat Mobis töötamine lausa puhkus :) Reede hommikul pidi siis Arthur taas tööle minema, ning meie Merikesega hakkasime kahekesi Rennes'i avastama. Mulle meenutas see üsnagi palju Tartut - samuti ülikoolilinn, jõgi keset linna... Elanikke 200 000 - polegi palju rohkem kui Tartus. Aga metroo... selle jõuab Tartusse veel ehitada :)


Linna keskväljakul messitelgis tutvustas ennast üks teine Prantsusmaa regioon Vendée, pakkudes muuhulgas degusteerimiseks austreid. Nähes, kuidas üks daam juba kolmandat kugistas, ei suutnud ka Merike kiusatusele vastu panna. Esimest korda elus.. ja ilmselt ka viimast. Merikese näoilmet nähes loobusin mina selle hõrgutise proovimisest. Ning kui kuulsin hiljem, et austreid süüakse tavaliselt elusalt (ning tõenäoliselt oli ka Merikese söödud austrike elu ja tervise juures), ei kahetsenud ma oma otsust üldsegi mitte.

Laupäeval viis Arthur meid oma autoga reisile, millest räägivad ilmselt paremini fotod kui tekst. Esimeseks sihtpunktiks oli Mont-Saint-Micheli klooster-saar, ent kahjuks tabas meid juba enne sinna jõudmist ebaõnn. Mulle siiani arusaamatutel asjaoludel ei pidurdanud Arthuri rendiauto piisavalt hästi, ning sõitsime ülekäiguraja ees sisse ühe tädi autole. Kahjud ei olnud suured - veidi mõlkis plekki - ent tädi oli sellele vaatamata hüsteerias. Nuttis kõva häälega ja keeldus kindlustuspabereid täitmast enne kui tema abikaasa kohale jõuab. Selles olukorras asusin mina politseifotograafi rolli ning jäädvustasin kõik õnnetuse asjaolud. Lõpuks jõudis ka abikaasa kohale ning kinnitas, et pole nii hull midagi. Saime oma reisi jätkata.


Lisaks Mont-Saint-Michelile käisime veel Saint-Malo kuurortlinnas, kus nägime siin esimest korda meres suplevaid inimesi: põhja-Prantsusmaal ja aprillikuus! Isegi meie jaoks oli vesi siis veel liiga külm. Lõunasöögiks sõime Arthuriga merekarpe (pr k moules), mis ei olnudki nii halvad - olen kindel, et palju paremad kui austrid :) Pärast seda viis meid Arthur pikale kaljuneemele, mida "maailma lõpuks" kutsutakse. Kaljuserval sai päris lahedaid pilte teha, ent mõned turistid ronisid ikka liiga kaugele... Ega nad ju ise ka ei taha, et see pilt oleks neist viimane. Õhtul kodus üritas Arhur meile valmistada ka tigusid, ent need jäid ahju pisut liia kauaks ning teokarpidest voolas välja kogu kaste, mis tema sõnul pidi olema selle roa kõige maitsvam osa. Proovisime siiski ning maitse polnudki nii hull. Kui vaid ei peaks enne nägema seda kahvli otsas rippuvat pruuni vaglakest.

Meie reisi viimasel päeval ootas meid ees pikk rongisõit. Esmalt Rennes'ist Le Mansi, sealt ümberistumine Pariisi, sealt ümberistumine Lyoni rongile. Päris irooniline oli avastada, et meie rong Le Mansi minekuks sõitis tegelikult edasi otse Lyoni! Meil aga olid juba kõik erinevad piletid ette ostetud... Õnneks oli rongi kontrolör vastutulelik ning lubas meil otse Lyoni sõita - selle asemel, et jõuda kohale kell 00.30, jõudsime 16.30 ning mina sain hakata õppima mind järgmisel päeval ees ootavaks eksamiks. Vaid paarkümmend minutit pärast Lyonis ühikas arvuti sisselülitamist käis plaks ning arvuti ekraan läks mustaks. Ning kuigi nüüdseks on arvuti juba paranduses, pole lootus seda enne Eestisse sõitu korda saada kuigi suur.

Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 2

Nagu Tõnn juba mainis, kipub Pariis olema selline linn, kus siiraks avastamisrõõmuks laisal turistil keskmisest rohkem tööd tuleb teha. Sellegipoolest sai meie Pariisis viibimine täitsa eriline, seda tänu otsusele otsida öömaja Couchsurfingust. Kes veel ei tea, misasi see selline on, siis on küll viimane aeg end kurssi viia ;)

Kuna Pariis on ka sohvasurfarite hulgas popp sihtkoht, ei ole seal vastuvõtjate leidmine sugugi kerge ülesanne. Arvata on, et igaüks, kes oma diivanit Pariisis pakub, saab iga päev omajagu küllatulekusoove. Õnneks sai Tõnn siiski võrdlemisi aegsasti kokkuleppele Maiwenni ja Olivieriga, kes ka Couchsurfingus alles võrdlemisi uued. Nii ei pidanud me siiski silla alla telki püstitama, vaid leidsime end esmaspäeva õhtul armsast pisikesest kahetoalisest korterist, tõelisest appart parisien'ist, kus lisaks pererahvale võttis meid vastu ka valge kass Willow. Olivier töötab õena psühhiaatriahaiglas ja Maiwenn otsib "inimesi tänavalt" reklaamidesse.

Mis aga meiesuguste karnivooride jaoks eriti põnev, oli fakt, et Maiwenn on juba paar aastat taimetoitlane. Selles mõttes, et ei söö liha ega kala, küll aga piimatooteid ja muna. Nii saime ka meie ühise õhtusöögimaterjali ostmisel kaaluda, kuidas oleks, kui nüüd sinki ei võtaks :) Ühel õhtul söödud sojakotletid osutusid märksa lihamaitselisemateks kui kunagi Tõnni ostetud Lidl'i hakksteigid :P Sojakotlette sööme kunagi kindlasti veel, olgugi et need (päris)lihast veidi kallimadki on. Meie viimasel Pariisi-õhtul käisime neljakesi ühes aasia veggie-restoranis, kus kõik road, mis tavaliselt lihast valmistatakse, hoopis soja baasil tehtud olid. Näiteks kana puhul poleks küll selle "lihasuses" kahtlusi tekkinud, ka minu "sink" oli täitsa usutav. Kellel plaan Pariisi sattuda, siis restorani nimi on Tien Hiang (http://www.tien-hiang.fr/), tasub üles otsida küll :) Polnud sugugi kallis ka, eriti Pariisi kohta.

Teisipäeva õhtul, kui meid öist linna vaatama viidi, tutvustas Olivier meile ka liikumist nimega Clan du Néon (http://clanduneon.over-blog.com/), mille eesmärk on kustutada linnas öösel tarbetult põlevad tuled, nt poodide, pankade jms omad. Tuleb välja, et vähemalt Prantsusmaal on hoonetel tänava pool suur lüliti, mille abil välisvalgustuse välja saab lülitada. Võib-olla on Eestis ka, ma pole lihtsalt kunagi selle pilguga vaadanud. Ühesõnaga, kui mõttetult elektrit raiskav välisvalgustus linna peal silma jääb, peilitakse lüliti asukoht välja, väike hoojooks, hüpe, ja ongi vähemalt selleks ööks veidi energiat kokku hoitud :)

Siiski peab tõdema, et kuna see oli meie täitsa esimene sohvasurfamiskogemus, siis oli alguses ikka veidi võõrastav küll, kui öeldakse, et "võtke omale midagi kapist, kui süüa tahate" :) Ja usaldada kahele ida-eurooplasele kolmeks päevaks oma koduvõtmed... Tahan ka kunagi nii toredaks vastuvõtjaks hakata. Ja pärast kolme ööd tundsin mina end igatahes nii kodus, et jätsin oma jakigi nende nagisse. Peaksin selle nüüd lähipäeval postitsi tagasi saama. Ma veidi kardan ainult, et oleme nüüd veidi ära hellitatud, mis CS'i puudutab :) Karta on, et alati nii suurepärasele vastuvõtule loota ei saa.

Covoiturage'ist Tõnn juba veidi kirjutas, aga räägin siis veidi lähemalt. Nimelt viib covoiturage.fr kokku autojuhte, kellel autos vaba ruumi, ja reisiselle, kes alternatiivset (või mõne trajektoori puhul ainuvõimalikku) transporti otsivad. Reeglina määrab autojuht ka hinna ning võib-olla just tänu sellele covoiturage kyydiga.ee'st paremini toimibki. Igatahes Le Havre´ist (kus polnud kahjuks mingeid kuumi öid :P) sõitsime Rennes'i koos Antoine´iga. Nimelt sõidab Antoine, 24aastane IT projektijuht, igal nädalal oma kodust Nantes'is kolmeks päevaks Le Havre´isse praktikale. 4,5 tundi. Üks ots. Arvata on, et ta oma sõitudeks teekaaslasi otsib. Kahetunniseks ühiseks sõiduks leidsime isegi meie väiksest keelepuudest hoolimata ühiseid jututeemasid küll. Väga mõnus vaheldus rongisõitudele :)

Rennes'ist ja Bretagne tuurist juba mõne päeva pärast.

Tere talv

Teadmiseks, et praegu sajab mul akna taga suurt lörtsi. Mitte et öelda lund. Säh sulle peaaegu lõuna-Prantsusmaad. Võttis sõnatuks.

Aga puhkuse jätkupostitust luban alustada reedel, kui eksamitega ühel pool. Praegu lülitan neti uuesti välja ja jätkan õppimist.

Mida tegid Merike ja Tõnn vaheajal vol 1

Nonii.. Mõni mõtleb juba, et suvi läheneb ja blogis aina vähem postitusi - et järelikult enam midagi huvitavat ei toimu. Aga vale puha - üle-eelmine nädal olime hoopis Merikesega pikal reisil ning ei olnud aega blogi kirjutada. Ning möödunud nädalal olime mõlemad jälle õppimise ja mina eksamitega ametis. Kuna Merike keelas sellest reisist varem blogisse kirjutada, siis annan kõigepealt ülevaate, millega üldse tegu.

21. aprilli hommikul asusime Lyonist rongiga Pariisi suunas teele. Pariisis ööbisime CouchSurfing'u abiga neljapäevani, kust siis sõitsime rongiga Le Havre'i, et ka Normandia randadele pilk peale visata. Juba samal õhtul sõitsime Covoiturage'i abiga (umbes selline portaal nagu kyyt.ee, aga töötab paremini) Rennes'i, kus meid võttis vastu Arthur, minu ekskolleeg Mobist. Järgmisel kahel päeval vaatasime Bretannia maakonnas ringi, ning pühapäeval tagasi Lyoni. Kokku 7 päeva. Kuna see reis on ilmselgelt liiga suur selleks, et seda ühte postitusse panna, siis üritan selles postituses keskenduda sellele, mida me Pariisis nägime ja tegime.

TGV kiirrong on ikka uskumatult kiire... Lyon ja Pariis on küll peaaegu Prantsusmaa eri otstes, aga rongisõit nende vahel võtab veidi vähem kui 2 tundi. Mind hakkas huvitama, et mis kiirusega see TGV siis sõidab.... Olen küll kuulnud ulmelisi jutte kiirusest 300 km/h, aga seda olen siiani pidanud mingiks rekordsõiduks. Kui aga netis veidi ringi vaadata, siis tundub, et rongi kiirus jääbki 270 ja 300 km/h vahele. Distants Pariisi ja Lyoni vahel on 450 km, nii et arvutus tundub klappivat. Kui Tallinn-Tartu liinil (190 km) sõidaks rong kiirusega 280 km/h, võtaks reis aega vaid 40 minutit!

Aga hea küll.. Pariisist ka natuke :) Kohale jõudes alustasime jalutuskäiku rongijaamast mööda jõekallast Notre Dame'i suunas, ning paljulubav see algus küll ei olnud. Seine'i kaldal nägime mitmeid asotsiaale ning silla all telkijaid. Kuna me oma CouchSurfingu majutuses 100% kindlad ei olnud, siis tegime nalja, et peaks ka silla alla telgi panema. Jõe ääres edasi kõndides hakkas silma päris palju vees hulpivat solki. Kuna nii räpast Pariisi meil hiljem kolme päeva jooksul enam näha ei õnnestunud, siis on see juba peaaegu ununenud.

Esimene "kohustuslik punkt", mida külastasime, oli siis jumalaema kirik, kus meie suureks rõõmuks oli alla 26-aastastele Euroopa Liidu kodanikele torni pääs tasuta. Meie ees ja taga järjekorras seisis hulgaliselt austraallasi ja ameeriklasi, kes kõik selle lõbu eest 8 eurot maksma pidid. Oli eriline tunne küll. Ning õnneks rakendus sama "soodustus" hiljem päris mitmes kohas - näiteks triumfikaare juures. Notre Dame'i tornis häiris pisut see, et kogu vaateplatvormi ümber oli tõmmatud suitsiidivastane raudvõrk, mille tõttu oli muidu kaunis kohas tunne, nagu viibiksid puuris. Ju siis oli see siis tõesti mõne inimese jaoks suremist väärt vaade. Triumfikaare peal sai seevastu vabalt ringi vaadata ja võib-olla jäi seetõttu sellest vaatest ka parem mulje.

Mis siis Pariisist veel meelde jäi: avarad tänavad (nagu Champs-Elysées), kaunid vaated, kallis jäätis, vanad metroorongid, suured pargid, väga uhked majad.... Mõne ilusa maja kohta ei õnnestunud midagi rohkemat teada saada kui seda, et see ilus on - kuna neid on nii palju, siis turismigiidis ega kaardil kõiki mainida ei jõua. Samas kui Tallinnas kasvõi üks selline maja oleks... Päris mõnus oli ka mööda Seine'i kaldaid jalutada ning uurida sadade kasutatud raamatute kauplejate poolt pakutavat kraami.... Juba esimesel päeval leidsime ühe parajalt muheda koomiksi, mida mõtlesime mõnele oma rikutud mõtlemisega sõbrale kingiks viia. Ent 20 kg pagasilimiit koputas jälle peas (seda juhtub viimasel ajal iga ostu puhul), ning raamat jäi ostmata.

Et Pariisi võib kindlasti ka Euroopa kunstipealinnaks pidada, siis ei õnnestunud ka meil kunstimuuseumitest mööda vaadata. Louvre'i läksime küll vaid selleks, et vaadata üle maailma kuulsaim maal - Mona Lisa, ehk nagu mulle üllatuseks tuli - prantsuse keeles hoopiski La Joconde. Rahvamass selle ülehaibitud maali juures oli kindlasti suurem vaatamisvärsus kui maal ise - vähemalt 4 meetri kauguselt ja kuulikindla klaasi tagant ei olnud seda pooltki nii mugav vaadata kui mõnest raamatust. Meie majutaja Olivier oli kuskit kuulnud, et väljas polegi päris Mona Lisa, vaid koopia. Ametlikku kinnitust sellele leida ei õnnestunud, kuigi see võib vabalt ka tõsi olla. Kuna Louvre oli tõepoolest hiiglaslik, ning selle korralikuks läbikäimiseks kuluks minimaalselt nädal, siis põhjalikumalt tutvumiseks valisime väikse Orangerie muuseumi, kus olid eelkõige impressionistide tööd ning mille sai paari tunniga korralikult läbi vaadata.

Muidugi ei jäänud meil nägemata ka Eiffeli torn (mille kohta mina alati tahan "Pariisi torn" öelda). Kuna läksime tornile ikka päris lähedale (kõige lähemal oli vist nii 10 meetrit), siis sain lõpuks aru ka nendest, kellele see torn ei meeldi - lähedalt vaadates on see üks väga pirakas tükk roostetavat ja kooruva värviga metalli. Samas kaugelt ei ole mul selle vastu midagi. Pidasime ka Eiffeli torni ees pargis pikniku ning tegime oma 20 katsetust fotoka automaatpäästikuga, et saada suudluspilti koos torniga :)

Merikesega Pariisi vaatamisväärsuste üle arutades jõudsime järeldusele, et on olemas kahte tüüpi vaatamisväärsusi. Ühed on sellised, millest oled varem kuulnud, pildilt näinud, ning koha peal jääb üle vaid veenduda, et jah - on tõepoolest nii. Teine tüüp on sellised objektid, milleni jõutakse pooljuhuslikult ning mille üle võib avastamisrõõm olla palju suurem (kuigi ilmselt ei lähe sõpradele pildid nende objektidega nii hästi peale).

Pariisis on kindlasti rohkem neid esimese tüübi vaatamisväärsusi, ent veidi suuremat "avastamisrõõmu" pakkusid meile näiteks katakombid - see on iseenesest suur kaevandamise tagajärjel tekkinud käikude rägastik. Ent millalgi kui Pariisis maa peal ruumi väheks hakkas jääma, otsustasid võimud hakata surnuaedu likvideerima ning kõik ülejäänud kondid koliti üle katakombidesse. Ja oh neid konte oli seal ikka palju - pakuks, et umbes kilomeetri jagu seina äärde ritta laotud sääre- ja pealuid. Kuulsamatest kontidest paiknesid seal tõenäoliselt Raudmaskiga Mehe jäänused. Ent kuna kondid olid riita laotud läbisegi ja anonüümselt, siis konkreetselt kellegi kuulsa kontidest pilti teha ei õnnestunud :) Aga taas kord pidi tõdema, et paljud erilised kohad asuvad kas maapinnast kõrgemal või madalamal. Katakombides käigule pani lõbusa punkti see, et väljudes pidime ette näitama oma kotid, tõendamaks, et meil ei olnud kihku mõnd konti kaasa võtta. Alguse tundus koomiline, aga veel koomilisemaks läks siis, kui märkasime turvamehe kõrval kaht pealuud, mida just eelmisel päeval varastada oli üritatud. On ka mõnel hobid.

Pariisis jäi meil kindlasti tohutult palju huvitavaid asju nägemata - ent kuna odavlennufirmad Pariisi sõitmiseks ikka sooduspakkumisi teevad, siis ilmselt muretsema ei pea. Jõuab veel. Tulevastes postitustes jõuab veel põhjalikumalt kirjutada meie CouchSurfingu kogemusest ning reisi teisest poolest Bretannias.

Sess!

Senikaua, kui postitused meie suurepärasest Pariisi-Bretagne'i reisist veel küpsevad, üks kiirpost sellest, mis praegu teoksil. Aeg läheb viimasel ajal kohe hirmuskiiresti. Täna oleme mõlemad Tõnniga tähistanud kellegi ärasõitu, tema Lyonis ühe korea tüdruku, mina siin kahe rootsi tüdruku oma. Veidi nukker on isegi :) Aga eks see on nii või naa vahetussemestri paratamatu osa. Ja õnneks on feissbukk :)

Aga tänase unejutu teema on tegelikult siinne eksamisüsteem. Taaskord lähevad minu kiiduavaldused TÜle. Kes veel tudengid, pangu kõrva taha, et võimalus valida kolme eksamikuupäeva vahel, mille juba ikka vähemalt kuu aega varem teada saad, on suur luksus. Siin on tavaline, et õppejõul ei ole eelviimases loengus veel aimugi, millal eksam toimuma peaks. Sest "seda otsustab administratsioon". Mõnegi aine puhul otsustab administratsioon vist sedagi, kuidas eksam välja nägema hakkab. Nii saingi kaks viimast puuduvat eksamiaega sel nädalal, poolteist nädalat enne toimumist. Ja muidugi mõista on need samal päeval :) Nooh pole midagi kurta, vähemalt üks hommikul ja teine kell 13. Aga ühes aines oli küll grupp nõutuid inimesi, kellel varem kokkulepitud eksam täpselt samal ajal. Õppejõul ei jää ka muud üle, kui käsi laiutada :) Muidugi jääb võimalus teha eksam uuesti järeleksamite perioodil, aga see on alles juunis. Lühidalt, bürokraatiariigi sess on vast veelgi närvesöövam kui tavaline.

Mulle jääb rõõm, et mul vaid 4 eksamit on. Ahjaa, ja Tõnnil on täna viimane eksam, sest tema oli valinud reeglina sellised ained, kus ka semestri jooksul ühtteist esitama pidi. Minu puhul peab paika juba mitu aastat tagasi armsaks saanud maksiim "tihe töö sessil tagab mõnusa äraolemise semestri vältel". Ja muidugi on sirelid juba ammu minu kevadsemestri sessi lahutamatu osa, hea et siin need kuu aega varem õitsevad kui teil :)

Retk suusavõlumaale

Vaid kuu jagu on jäänud maikuu keskpaigani, mil plaanisime Merikesega lõuna-Prantsusmaale Nice'i (Nizza) minna, et sinise mere ääres peesitada ning (loodetavasti) soojades lainetes hulpida; ent mõned inimesed käivad praegugi veel suusatamas. Ja meiegi nende hulgas - nagu mõni juba ühest eelmisest postitusest aimu sai - käisime mägedes suusatamas eelmisel reedel. Siin siis väike reportaaž sellest .

Tõesti naljakas, et see aastaaegade ja ka spordihooaegade üleminek siin tänu mägedele nii paindlik on. Tegelikult oli mul suusatama minnes päris suur hirm selle ees, et kuigi firma korraldab suusareise ja müüb pileteid, siis mäe otsa jõudes võib ikkagi üllatus tabada - et lumi on kõik juba ära sulanud. Kuna bussisõit algas juba hommikul 7 paiku, siis möödusid esimesed paar tundi bussis magades. Ja oli ikka päris suur masendus, kui pärast kahte tundi sõitmist silmanurgast õue piiludes ikka veel lund ei paistnud. Buss muudkui ronis ja ronis mäkke. Paistis silt, mis näitas kõrgust 1600m merepinnast. Paistsid pilved, mis olid madalamal kui meie buss. Ent lund ikka ei kuskil. Lõpuks, vaid paar kurvi enne Alpe d'Huez'i, ilmus valge vaip tee äärde ning päev oli päästetud. Suht napikas - ja ega kuulu järgi seal lund kauem kui aprilli lõpuni ei jätkugi.

Nii mina kui Merike olime selleks ohtlikuks päevaks päris põhjalikult ette valmistanud. Mina laenasin endale püksid ja jope, Merikesel õnnestus lisaks riietele leida ka kiiver ja suusaprillid. Suusad broneerisime internetist. Lisaks enda kindlustamisele (õnnetuse puhul tuleb helikopter järgi) tegin kindlustuse ka suuskadele - katkimineku või äravarastamise vastu. Kuigi esialgu tundus see kindlustamine hirmus tark tegu, siis praegu enam mitte - ei olnud sellist tunnetki, et midagi hullu võiks juhtuda. Mis muidugi ei tähenda, et mäesuusatamine kerge oli :)

Lisaks kartusele lume puudumise ees oli mul enne suusatamist veel üks hirm - et Merike pärast esimest korda mäest laskumist sama asja enam teist korda ette ei võta. Kas siis vaimse või füüsilise heaolu pärast kartes. Mitte, et mina ise teda hirmus araks peaks, aga millegipärast on tema reaktsioonid mäesuusatamisele ikka olnud: "ei julge", "ei saa ju" või "ei taha". Õnneks oli ka see hirm täiesti asjatu.

Alustasime mõlemad väikselt "roheliselt" mäelt, kus lisaks meile tegid trenni umbes 5-aastased algajad lapsed. Merike hoidis varmalt pisipõnnide sappa. Nagu suured sinikad põlvedel näitavad, tegi ta ka paar päris valusat kukkumist läbi. Ma käisin vahepeal veidi järsemat nõlva proovimas, ent kui ma sealt poole tunni pärast tagasi tulin, oli Merikesest vahepeal suusaproff saanud ning saime koos suurele mäele minna. Uskumatu. Ning pärast lõunat sõitsime juba "sinisest" nõlvast - progress missugune.

Siin pildil on siiski Tõnn, mitte Mari, nagu riiete järgi võiks arvata :)

See, et ma praegu ühe nõlva kohta "järsem" ütlesin, on tegelikult ikka puhtalt minu tasemest lähtuv arvamus - mina olin sealt esimest korda alla tulles ikka parajalt hirmul. Samas võis seal näha ka veidi kõrgema tasemega viieaastasi. Ning üks eriti huvitav nähtus, ehk siis ka ratastooli aheldatud inimesed tahavad suusatada: sõiduk, mis meenutas suuskadele kinnitatud lamamistooli. Ees toolil lamas suhteliselt abitult rihmadega kinni tõmmatud reisija, kelle selja taga seisis kogu kremplit mäest alla juhtiv hooldaja. Seda nähes sai sõna "ekstreemne" minu jaoks uue tähenduse - kuigi tegu oli rohelise nõlvaga, polnud see siiski mingi kelgumägi.

Kui hommikul kohale jõudes puhus meile bussist välja astudes näkku jäine tuul, siis umbes lõunal kella 12 paiku hakkas päike päris kõvasti kuumutama - just nagu oleks hoopis suvi. Läks lausa nii soojaks, et kannatas jope seljast võtta ja vaid T-särgiga polnud sugugi külm. Tõeliselt mõnus oli lõunapausil lamamistoolis päikest võtta ning süüa pannkooki jäätise ja shokolaadikreemiga, veidi eemal paistmas lumine maa ja kaugel imeilusad mäed.

Vaade tõstukist

Kahjuks oli soojal päikesel ka väike kõrvalmõju - see hakkas lund sulatama, ning lörtsisel lumel polnud enam pooltki nii mõnus suusatada. Sulanud ja kokkuhakanud lumi muutis mäe kohati ebatasaseks ning ka kukkuda oli lihtsam - ning sain ka mina korraks pepuga lund katsuda. Merike muidugi plaksutas rõõmust käsi, et ma ka kukkumise kirja sain, aga tegelikult oli kontakt maaga nii väike, et ma seda päris kukkumiseks ei loeks :)

Mida aeg edasi, seda väiksemaks muutus laskumisest saadav põnevustunne ning aina kõvemaks muutus valutunne jalgades. Teatavasti tuleb järsust mäest alla sõites aina kurve võtta ja siksakke teha, et kiirus liiga suureks ei läheks - lõpuks väsisid jalalihased sellest päris ära. Päris hea tunne oli viimaks kohmakad mäesuusasaapad jalast võtta (nendega kõndides sai aimu, mis tunne võib olla robotitel). Esimeseks korraks oli üks päev täiesti piisav. Kolm tundi bussisõitu ning olime taas kevadises Lyonis, päevaga ülimalt rahul. Ning tagasi suusavõlumaale mõeldes tundub uskumatu, et see oli siinsamas lähedal ja sel samal aastaajal.

Kevadpühade nädalavahetus

Kui kellelegi on tunduma hakanud, et meil on siin kogu aeg vaheaeg, siis tegelikult umbes nii ongi. Tuletan meelde, et veebruaris, pärast 3-4 nädalat kooli, oli nädalane talvevaheaeg ning nüüd aprilli lõpus on samuti nädal kevadvaheaega. Ja nagu Tõnn juba mainis, on pärast kevadvaheaega olenevalt koolist enne eksamiperioodi veel ainult nädal-kaks loenguid. Päris-vaheaegadele lisaks kasutatakse siin ikka iga võimalust riigipühaks või niisama vabaks päevaks. Viimane nädalavahetus oli üks neist pikkadest nädalavahetustest. Prantsusmaal ei ole vaba päev mitte suur reede, vaid esmaspäev, teine lihavõttepüha. Kuna reedeti minul ja enamasti ka Tõnnil kooli ei ole, oli meil ikka nii palju vaba päevi, et veetsime reede (ja mina ka teisipäeva) raamatukogus. Esmaspäeval oli raamatukogu kahjuks kinni ja olime sunnitud leppima ühikas usin olemisega. Aga õppimise vahele (näete, jah, päris lebo polegi kogu aeg:)) jäi eelmisesse nädalavahetusse palju toredaid käimisi ja juhtumisi ka.

Näiteks laupäeval käisime saunas!!! Päris saunas. Nimelt leidsime Lyoni külje all ühe uue veekeskuse, kus rikkad ekstreemsusteotsijad või siis vaesed saunanarkomaanid lisaraha eest ka saunakeskust kasutada saavad. Eesti mõistes oli tegu päris väikse veekeskusega, aga no meie jaoks tundus see ikka päris kullaauk :) Ujumisbasseinis oli ruumi nii osavamatele ja kiirematele kui niisama ulpijatele, lõbubasseinis oli hoolimata laupäevasest päevast ruumi ja ühegi mullimasina juures järjekorras seisma ei pidanud. Saunakeskuses, kus peale meie veel mitme tunni jooksul vist nelja inimest nägime (sh kaks kindlasti mitte prantslast), oli meeste ja naiste leilisaun, kahe ruumiga hammam, Tõnni lemmik ämbridušš, keskmisest leebemad survedušid ja lebola. Boonusena olid duširuumis ka kinnised kabiinid, kus meiesugused perverdid end paljalt pesta said. Mõnus.

Pühapäeval nakatusin raskelt Lyonis liikuvasse Velov' tõppe. Nimelt on üle Lyoni vist kuskil 400 jaama, kust pileti ostnud omale ratta saavad laenutada. Süsteem toimib nii, et kuni pooletunnine (aastase kaardi puhul tunnine) laenutuskord on tasuta, aga kui sama rattaga kauem sõita, maksab see vist nii 1 euro tunnis. Tegelikult jõuab poole tunniga ikka vist alati ratta ära panna või vähemalt vahetada. Näiteks mina otsin omale 3 euro eest nädalase laenutusõiguse, samal ajal kui tunnine metroo-trammi-bussi kaart on tudengitele 1.20. Rõõmu rattast võib aegajalt varjutada vaid see, et Tõnni ühikas on mäe otsas, kuhu isegi jala vaevaline kõndida on. Ja alla mina sealt koos rattaga ka tulla ei julge. Mägedega on seotud ka süsteemi teine nõrk külg: mäe otsas asuvates jaamades pole tavaliselt rattaid, sest üles ei viitsi keegi vändata, ja mäe jalamil ning näiteks ülikooli juures asuvad jaamad on just siis täis, kui oleks vaja ratas kuskile ära panna. Aga milline nauding on ilusa ilmaga mööda Rhone'i kalda äärset rattateed tuhiseda :)

Aga asjast: rattad võtsime pühapäeval selleks, et teha tutvust parc de la tête d'or'iga, kuldpea pargiga. Hakkas häbi küll, et me sinna kolme kuu jooksul veel jõudnud polnud. Poole päevaga jõudsime tutvuda loomaaia ning botaanikaaia suurima kasvuhoonega ja munadepühapiknikku pidada, tugevalt üle poole pargi jäi veel nägemata. Ja taas peab mainima, et nii looma- kui botaanikaaia uudistamise eest raha ei küsita. Sotsialism on ikka kaunis. Meeldiv oli ka leida, et on asju, milleks me Tõnniga veel liiga noored oleme. Nimelt pargis selle supertandemratta laenutamiseks: selleks peaks olema vähemalt 25, kuna nooremate laenutajatega kippuvat probleeme olema :P Pargiskäigust ja õhtusest kilusaiaõhtust on nüüd ka pildid üleval.

Sellest nädalavahetusest ja reedesest mäesuusapäevast aga juba järgmises postituses ;)

Lõpp tundub lähedal

Tervelt kaks kuud on veel jäänud aega Prantsusmaal veeta (tuleme tagasi 7ndal juunil), ent sellegipoolest tundub, et lõpp on lähedal. Selle põhjuseks on ilmselt kool - pärast järgmist nädalat algab koolis vaheaeg, ning pärast vaheaega kõik loengud enam ei jätkugi... Viimasel nädalal olen päris kõvasti kooli jaoks tööd rabanud ning seetõttu ei jäänud nädalavahetusel aega isegi blogisse kirjutada. Sealhulgas sain hakkama enda seni pikima prantsuskeelse kirjatükiga - veidi üle nelja lehekülje teksti. Tehke järgi.

Õhtul enne selle kirjatüki tähtaega oli Teddy ühikast nii lahke, et nõustus selle üle lugema ning vigu parandama. Kaks tundi lugesime seda koos ja parandasime vigu, kuni lõpuks oli kell juba 1 öösel. Ja alles siis sain teada, et järgmine hommik pidi ta ärkama kell 5, et minna tasuta ajalehti jagama. Eesti mõistes tundub palk sellise lihtsa töö eest igati korralik - Teddy ütles, et ta saab ca 130 EEKu tunnis puhtalt kätte. Suveks otsib ta aga mingit muud tööd - seda sain teada, kui nägin ta laua peal väga paksu patakat väljaprinditud CV-dega, mida oli kokku vähemalt 30. Ega pole vist ka siin lihtne suveks tööd leida.

Järgmise nädalaga saab mul läbi ka Ultimate Frisbee trenn, mis pärast vaheaega enam ei jätku. Uurisin juba välja, et kaks korda nädalas on Lyoni frisbiklubil kuskil pargis avalikud treeningud, kuhu võin ka minna. Ma vist pole blogis veel maininud, et ostsin ka endale ametliku Ultimate Frisbee taldriku mille kavatsen ka eestisse kaasa võtta - nii et kui keegi on suvel mängimisest huvitatud, siis andke teada. Nädalavahetusel oleme seda Merikesega loopinud ka, aga teiste mängijatega võrreldes olen ikka veel koba. Lisaks anti mulle trennist veel T-särk, mille peale on kirjutatud "Ultimate Frisbee - champion de France". Ja nii see tõesti ongi - minu võistkond tuli prantsusmaa meistriks. Ainult, et mina meistrivõistlustel ei mänginud :)

Homme peame ka mina ja Merike ärkama kella 5 paiku, kuna lähme mägedesse suusatama - kuigi mujal on juba kevad, siis seal peaks veel lund jätkuma. Tegelikult pidime suusatama minema mina ja üks teine eesti tüdruk Merili, aga kahjuks jäi ta haigeks ning seetõttu pidi Merike leidma piisavalt julgust, et teda asendada. Ah et miks julgust - ega siin eriti keegi murdmaad ei sõida. Ja mäed on ikka Kuutsemäest oluliselt suuremad. Minul õnneks pole karta midagi, kuna maksin kindlustuseks lisa 3 Eurot ning kui minuga mäel midagi hullu juhtuma peaks, siis tuleb helikopter järgi. Päris odav lennureis, kas pole?

"Lähme kuskile"

Mitte et meil Lyonis ja Saint-Etienne'iski kõik külastamist väärt kohad nähtud oleks, kaugel sellest, ent aeg-ajalt (ehk siis umbes vähemalt üle nädala) tuleb ikka tahtmine "kuskile minna". Tavaliselt läheb enne muidugi kaks päeva sihtkoha valimise peale, aga pettuma pole seni eriti pidanud ka :)

Paar nädalat tagasi käisime oma laupäeva veetmas Viinis. Või, noh, Vienne'is, mis on prantslaste jaoks Austria pealinna homonüüm, nii et kohalikele oli parem ikka täpsustada, et, ei, see väike linn Isère'is. Nagu siinkandis kombeks, on ka Vienne'is palju roomaaegseid vaatamisväärsusi, mis suurele rooma-fännile Tõnnile alati suurt rõõmu valmistavad. Ühepäevaseks ringikõndimiseks väga paras. Lisatud linki pidi leiab mõned pildid veel.

Eelmisel laupäeval kutsus Mari meid matkale ja ühiselt sai otsustatud minna lähemalt tutvuma Lyoni ääres asuva järvega. Nimelt sai järve lähedale mugavalt ka trammiga ja Tõnni tsiteerides võis google.mapsi järgi "seal ilu leiduda küll". Vast leiduski, aga meie läksime tõenäoliselt ilust ja loodusest valele poole :) Alanud paduvihm muutis meie avastusretke sujuvalt korralikuks linnaseikluseks, aga seda meeldejäävam oli koliseva autosilla all varjudes juustu ja saia süüa. Järgmine kord proovime ehk rohkem loodusele kui trammiliinile panustada.

Tagasiteel tegime Tõnniga kiire kõrvalepõike ka ühte kuulu järgi ilusaimasse Lyoni linnaossa, Croix-Rousse'i. Kuuldused vastasid tõele ja otsustasime sinna veel sattuda, kui jalad vähem vähem väsinud ja kõht ei korise. Pildil kolme galli amfiteater, mida kahjuks vaid aia vahelt piiluda sai. Aga eks ole neid roomaaegseid varemeid juba nähtud ka :) Fotoalbumis on veel mõned pildid selle päeva käimistest.

Streigime!

Kui muidu tänavapildi järgi ei ütleks, et prantslased eriliselt mässumeelsed on, siis mõnes kohas lööb see ikka välja küll. Näiteks täna on siin ülemaaline riigitöötajate streik. Ühistranspordis on seda varemgi juhtunud - näiteks on väljas teade, et mingil päeval on streigi tõttu liiklus garanteeritud vaid 80% osas. Kuna tänase kohta oli kirjas, et ühistransport on garanteeritud 95%, siis ei osanud ma küll eriti suurt streiki ette näha. Lausa kahju oli, et kas meie siinoleku ajal ühtegi korralikku streiki polegi :) Ning kui eile koolis öeldi, et täna jäävad streigi tõttu loengud ära, siis pidasin ma seda veidi imelikuks. Aga praegu jõudis mulle kohale, et ilmselt pole põhjuseks mitte häired transpordis, vaid streigivad ka mõned õpetajad ise.

Täna oleme nii mina kui Merike teinud streigi tõttu teinud sihtotstarbetu jalutuskäigu. Merike, kes sai eile teada, et peab majutustoetuse saamiseks saatma oma kahe lapse koolisertifikaatide koopiad, tahtis täna minna asja korda ajama. Aga etskae - streigi tõttu oli peretoetuste (CAFi) büroo suletud. Mina jälle tahtsin minna postkontorisse arveid klaarima (on üks ammune kättesaamata pakk), aga ka see oli streigi tõttu suletud. Ning Merike nägi lausa suurt streigirongkäiku, kus lehvisid punalipud (ning ma ei imesta, kui seal ka internatsionaal oleks kõlanud).

Millegipärast jääb mulje, et streigitakse mitte niivõrd mässumeelsusest, vaid laiskusest. Selle sama asja pärast, miks on enamus poode ja büroosid kuni kaks tundi "lõunapausiks" suletud. Ei viitsita tööd teha lihtsalt. Muidu oleks ehk konkreetsemalt ette teada, et milliseid asutusi streik mõjutab. Aga praegu tundub küll, et streigiga minnakse kaasa käigu pealt - kui teine riigitöötaja streigib, siis miks ei võiks ka mina vaba päeva võtta?

Eile kuulsin kauem Lyonis elanud õpilaste käest, et minu ülikoolis (Lyon 2) oli paar aastat tagasi streik, mis kestis neli kuud! Streikijateks olid siis poliitiliselt liigaktiivsed vasakpoolsed õpilased, kes ei pidanud paljuks oma põhimõtete eest kooli sissekäigud toolidega blokeerida. Kui kellelgi õnnestus end ukse vahelt siiski sisse pressida, siis ootas teda sees "valvavatelt" õpilastelt väike keretäis või vähemalt sõim. Ning õpetajad saatsid mittestreikivatele õpilastele salajasi plaane, kuidas keldri kaudu kooli siseneda ja siiski loengusse tulla. Täitsa koom.. kas keegi Eestis ei tahaks midagi sellist korraldada? :)

Merikese kommentaar: Ei, minu meelest on tänane streik küll päris lõbus. Eks see, kui närviajav üks streik on, sõltub väga palju linnast ja päevaplaanidest ka. Mina Saint-Etienne´is ühistranspordiga ei sõida ja seega nt transporditöötajate streigid minu igapäevaelu ei halva. Kuna mul ei olnud täna kuskile kiire ka, oli päris põnev koduteel keset skandeerivat ja lippe lehvitavat massi sattuda. Punalipud, muide, polnud sugugi Tõnni järjekordne liialdus. Sirbi ja vasaraga punalipud, Che'ga punalipud, niisama punalipud :) Igasuguste assotsiatsioonide ja ametiühingute plagud muidugi ka. Sest streigi põhjus on seekord võrdlemisi laialivalguv: ostujõud, pensionid, töökohad jms Võite arvata, kas praegu kohalikel valimistel võitsid sotsialistid või jah... Aga tegelikult tundub mulle, et tänu streikidele on prantslastel hea võimalus oma pahameelt veidi ventileerida. Streikijad ei tundu ka sugugi kurjad, vaid lihtsalt keskmiselt entusiastlikumad toetajad või vastased, olenevalt küsimusest. Ja nagu Tõnn juba ütles, vaba päev ju :) Ilusa kevadilma puhul miks mitte veidi marssida.

Aga mis peretoetuste kassasse puutub, siis nad on, jah, minu toimiku vist kellegi teise omaga segi ajanud. Eile sain kuu aega teel olnud kirja, minu nimele ja õige "toetuse saaja koodiga", aga saadetud esialgu hoopis mingile muule aadressile. Teemaks see, et minu taotluse rahuldamiseks pean saatma oma isikut tõendava dokumendi koopia ja oma kahe lapse koolisertifikaadid. Kuna nende viimastega läheks keeruliseks, pean homme tagasi büroosse minema ja uurima, kes need lapsed mul siis on või nii. Ja tegelikult on nad mulle juba toetust maksnud ka...

Aga nüüd kooli! Kui minu õppejõud ei streigi, muidugi...