Tegelikult otsisime sobivat hetke juba mõnda aega - kui kuskil linnas ringi vaatasime, siis kiikasime ikka restoranide menüüdesse, et "kas siin on" ja "kui palju maksab". Nimelt päris kõigi restoranide menüüdes konnakoibi üldse ei olegi! Aga imelik, et enamustes menüüdes olid konnakoivad kalatoitude nimekirjas... See tundub umbes sama, kui lendkala linnuliha alla panna. Selles suhtes vedas meil kõvasti, et leidsime pakettõhtusöögi, kus konnakoivad olid eelroaks - ning see tähendas, et pärast koibi sai veel normaalset liha ka süüa. Ja magustoitu!
Enne arvustuse juurde asumist aga veidi taustinfot... Konnakoivad ei ole üldsegi ainult Prantsusmaa spetsialiteet. Neid süüakse veel näiteks Kariibi mere maades, Hispaanias, aga ka mõnedes Kreeka ja Itaalia regioonides. Muidugi ka paljudes Aasia maades. Tavaliselt süüakse Veekonna (lad k. Pelophylax kl. esculentus) koibi, mille maitset võrreldakse sageli kanalihaga (see pole minu isiklik arvamus, vaid wikipeedia). Prantsusmaal kuuluvad konnakoivad traditsiooniliselt Dombes'i ja Lyoni piirkonna (kusjuures seda ma varem ei teadnudki!) kööki, kus neid valmistatakse võis praadides ning serveeritakse salati või riisiga.
Ning tõepoolest - võis praetud ning salatiga serveeritud olid ka minu ja Merikese eilsed konnakoivad. Ent "kanaliha maitse" on vist küll pigem prantslaste väljamõeldud legend, et inimesed konnakoibi süüa ei kardaks. Ei olnud ikka väga kana moodi - liha oli palju rasvasem ja välimuselt natuke läbipaistev, värvilt kollakas. Halb just ei olnud, aga kana moodi ka ei olnud. Sarnasus kalaga peitus võib-olla söömise tehnikas - selleks, et liha kätte saada pidi noa ja kahvliga nägema suhteliselt palju vaeva ja pidevalt luid eemaldama.
Maitsel polnud tõepoolest viga, aga probleem on ilmselt rohkem selles, et eestlased pole harjunud vaatama konna kui "lihalooma". Seepärast on ka taldrikul lebavates jalakestes lihtsam näha surnud konnakest kui liha. Ja pole ka raske ette kujutada, kui armas see konnake olla võis. Väiksed süümepiinad ja hirm mu unedesse krooksuma tulevate kummituskonnade ees... Niipea ma enam seda rooga ei söö. Kui just pole vaja mõnele sõbrale oma julgust tõestada.
Väga kosutav oli aga pärast koivakatsetust süüa eskaloppi (paneeritud kanaliha) või tartifletti (Merikese valitud vormiroog). Magustoiduks sõime pralineekooki ja shokolaadikreemi. Aga-aga... ka pärast neid hõrgutisi tuli koju jõudes ikkagi suhu konnakoibade maik... Tundub, et juba need söödud konnad kummitavadki :)
Üldise info koha pealt niipalju, et täna veedan oma viimast õhtut ühikas. Eestisse tagasi jõuame juba järgmisel esmaspäeval! Ent kindlasti kirjutame pärast Eestisse jõudmist tagantjärgi veel mõnest siin tehtud asjast - näites Genfi linnast, kuhu lähme nüüd nädalavahetusel.
No comments:
Post a Comment