Randevuu ümber puu

Tuli välja, et Rendez-Vous Pedagogique ei olnudki midagi suurt ja tähtsat, nagu nimest oleks võinud arvata. Olin veel hirmus mures, kui suure ülikoolilinnaku avarustes õiget hoonet ja tuba otsisin, ning õigest ajast juba kaks minutit üle oli. See maja on ikka üks odav ja ebakorrapärane monstrum - meenutab pisut suuri ehitussoojakuid. Aga kohtumine seisnes selles, et üks naine juhatas mind ühe stendi juurde, kus on kõik filmiosakonna ainete toimumise ajad... Edasi pidin ise hakkama saama. Loengud valima, sinna kohale minema ja õppejõuga rääkima. Seal stendi juures seisin vist järgmised tund aega ja üritasin sobivaid aineid välja valida. Kui üks naine juba kolmandat korda kõrvalolevast kontorist välja tuli ja ma ikka veel seal seisin, siis otsustasin ära minna. Tegin kõigist paberitest pilti ja vaatasin raamatukogus edasi.

Käisin juba ka kahes loengus ning ega suurt ikka aru ei saanud küll. Esimene loeng, kus käisin, puudutas selliste meisterrežissööride nagu Fritz Lang ja Alfred Hitchcocki töid. Alustasime Friz Langist ning kuna räägiti tema elust ja loomingust, siis oli loengu sisu isegi suhteliselt kergesti aimatav ning kodus järgi kontrollitav. Teine loeng oli dokumentaalfilmi teemal ning selle sisu jäi mulle suhteliselt arusaamatuks - õppejõud rääkis suhteliselt kiiresti mikrofoni ning kaja oli ka häiriv. Selle esimese ainega võiks ma vast isegi hakkama saada, aga teisega mitte. Aga eks oleneb ka sellest, mida hinnatakse.

Täna oli mul rõõmus taaskohtumine vana sõbraga, mille nimeks on kergejõustikutrenn. Nimelt on meil siin võimalus harrastada kõikvõimalikke spordialasid ning selle eest ka ainepunkte saada. Ma otsustasin valida kergejõustiku - muude aladega võin ka eestis tegeleda, ent niipalju julgust mul ilmselt poleks et eestis uuesti kergejõustikutrenni minna. Ega harrastajate trenne ju ei ole ka. Aga siin on mu enesehinnang seoses keeleoskusega niikuinii madal, nii et las käia :)

Vaatamata suhteliselt külmale ilmale oli trenn õues. Peale minu oli seal veel neli inimest, kõik prantslased. Treeneriks oli keskealine prantsuse mees - täpselt sama nägu kui üks prantsuse ujumistreener Pöffil nähtud filmis. Lahe. Selgus, et tegu on eelkõige jooksutrenniga ning selliseid alasid nagu kaugushüpe, kõrgushüpe jne plaanis harjutada ei ole. Mis seal ikka. Pärast treeneri juttu ütlesin ühele tüdrukule, et ma ei saanud kõigest aru ning küsisin, mida hinde saamiseks tegema peab, siis oli vastus lihtne - jooksma. Ning siis me jooksimegi. Kõigepealt 3x100 meetrit ning siis 10x300m.