Sõnnikuhõng ja surmahirm

Jutt siis meie nädalavahetuse tähtsündmusest - väiksest jalgsimatkast Saint-Etienne'i lähedal oleva mäe otsa. Pika jutu lühike algus on selline, et kuigi plaanisime minna laupäeval Merikesega Dijoni - minu kooli korraldatud ekskursioonile - siis läks see plaan halva õnne tõttu lörri. Nimelt tuli välja, et muidu-igati-kobe Claire, kes ekskursiooni kohta emaili saatis, on tegelikult paras udu. Läksin kohale küll siis kui registreerima pidi ja kirjutasin ka nime paberile ent lõpuks jäin ikkagi nimekirjast välja. Saatsin Claire'ile ka kaks emaili, et ekskursiooni kohta üle küsida (ta veel ise reklaamis, et kirjutage kui küsimusi on)... aga neljapäeval ütles ta siis mulle, et pole esmaspäevast saati emaili lugenud. Vinge organisaator.

Aga eks teinekord ongi vaja ebaõnnestunud plaani, et saaks sündida uus ja hoopis parem plaan. Laupäeval võtsime Merikesega sihi Saint-Etienne'ist paistvate mägede poole, et neist ühe tippu eesti lipp püsti lüüa (kujundlikult rääkides). Teekond mäe otsa polnud lihtne, aga väga kosutav oli see küll. Prantsusmaale tulekust saati olen praktiliselt kogu aja linnas olnud - sellist juhust, kus silmad lahti teed ja ei näegi maju, ei tule just ette. Ent mäe otsas matkates tuli ette lausa selline juhus, et tegin silmad lahti ja nägin sadakonda lammast. Vau. Nägin ka hobuseid. Kanu. Ning mis siin salata, Merikest nägin ikka ka. Ning kui linnast puudus tuli, siis oli tarvis vaid pilk veidi allapoole suunata, kus linn all kauguses paistis - vaade oli ikka ka vinge. Ja rõõmu tegi ka lumi, mis mujalt on juba ära sulanud.

Hüpata või mitte hüpata?

Mäe otsa viis tähistatud matkarada, ent alla tulekuga oli veidi suurem probleem. Et mitte sama teed mööda tagasi minna, otsustasime proovida kitsukest autoteed mäe teisel küljel. Kui aga see hoopis valesse suunda keeras, siis ei jäänud meil muud üle kui teelt lahkuda ja veidi "lõigata" - all kaugel paistis suur sõidutee. Tundus, et asi pole hull ja sinna jõudmiseks peab vaid veidi puude vahel turnima. Aga kui olime mööda mäekülge juba sõiduteele päris lähedale jõudnud, sai ühel hetkel mägi lihtsalt otsa - sõidutee oli umbes neli meetrit allpool, aga alla läks vaid järsk kaljusein.

Ega me siis muidugi sellised memmekad ei olnud, et rajale tagasi pöörduks. Ohei, jätkasime teekonda mööda kaljuseina serva põiki edasi. Lootes, et edasi minnes jõuame kohta, kus saab ilma mägironimisvarustuseta alla laskuda. Ning tundus ka, et kellegi teise jäljed lähevad samas suunas. Mingil hetkel jõudsime tihedate okastega põõsaste juurde... Valik, kas minna läbi okaste või minna lähemale kaljuservale, kust võib alla kukkuda. Merike oleks ilmselt tahtnud kaljuserva peal turnida, aga kuna mina kõrgust kardan, siis läksin läbi okaste. Ja oh imet, ka pärast okkaid, võsa ja tihnikut jätkusid need jäljed, mis meie ees läksid... Millised teised inimesed küll sellisesse kohta ronivad.... On need üldse inimesed? Või hoopis.. inimsööjad?

Lõpuks jõudsime ikkagi sellisesse ummikusse, kus ees oli ekstratihe okastega tihnik, kõrval endiselt kaljusein ja all autotee. Ei jäänudki muud üle kui mäe otsa tagasi ronida. Ja nii me lõpuks sealt alla saimegi. Aga rännaku lõpp polnud enam nii ekstreemne ega huvitav. Õhtul kohtusime veel Saint-Etienne'i teiste välisüliõpilastega, kes olid ka täitsa toredad. Aga äkki tahab neist Merike lähemalt kirjutada. Tema linn ikkagi :)